väike-ameerika hääl nr 8
DESCRIPTION
Uue Maailma Seltsi ajaleht, kevad 2011TRANSCRIPT
Väike-Ameerika HÄÄL
Uue Maailma Seltsi leht Kevad 2011
Carl Honoré - mees, kes viis aegluse massidesseseendas lk. 2-3
Peeter Sauteri valmiv romaan “Selts”linn lk. 5-7
Daniel Vaarikkutsub üles väikepoode rajamaamees lk. 8
Kristjan Piirimäekoopainimeste elust linnas lk. 10-11
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 2Tegu&nägu
Carl Honoré - mees, kes viis aegluse massidesse
TÕLGE: Merit Kask, Kadri Kütt
Merit Kask, Henri Laupmaa
Rahvusvahelise bestselleri „In Prai-se of Slow” autor Carl Honoré põi-kas möödunud oktoobris läbi Uue Maailma seltsimajast. Väike-Amee-rika Hääl uuris aegluse spetsialistilt, kas tema teab, kuidas linnaelu sagi-nas kiirustamisele käega lüüa.
Londonis elava kirjaniku ja ajakirja-niku Honoré 2004. aastal ilmunud raamat, eesti keelse nimega „Kiirusta aeglaselt ehk kuidas ülemaailmne lii-kumine esitab väljakutse kiirusekul-tusele”, on üks väga popp teos, mida on tõlgitud rohkem kui 30 keelde. Honoré suutis tabada naelapea pih-ta ja sõnastada meie ajastu ühe tüü-pilisema häda – kiirustamise halvava mõju meie eludele. Honoré juhib lu-
geja käekõrval aegluse võlude juurde. Aeglus on märksõnaks nii toitumisest, töötamisest, meditsiinist, seksist, las-tekasvatamisest kui ka näiteks linna-dest rääkides.
Praegu kirjutab Honoré uut raama-tut, mille teemaks on probleemide lahendamise kunst. Uue teose jaoks materjali otsides sattus Honoré ka Eestisse, kus ta puhus juttu erinevate IT-asjatundjatega ettevõtjatest arvaja-teni välja, sealhulgas ka Uue Maailma Seltsi tütarprojekti Community Tools liikmetega, kes tegelevad kogukonna ülesehitamiseks vajaliku tarkvara loo-misega.
Kui me räägime aeglasest elustiilist, siis kui suuresti mõjutab seda elu-koht?
Kohad on väga olulised seetõttu, et nad mõjutavad meie meeleolu ja ku-jundavad meie suhtumist ümbritse-vasse maailma. Linnad, mis asetavad inimese masinast ettepoole ja kus ela-
nikud saavad ringi liikuda jalgsi või jalgrattaga, soodustavad selgelt aegla-semat elustiili. Tihedamini asustatud naabruskondade rajamine vähendab oluliselt ringiliikumisele kuluvat aega ja toob seeläbi kogukonnad enam kokku.
Linnades näeme me tegelikult seda, mis on just aegluse vastand, tohu-tut kiirustamist. Kuidas ühendada omavahel aeglane elustiil ja suured elavad linnad?
Sa võid olla aeglane kus iganes. Aeg-lus on meeleseisund. Kõik saab alguse sealt, kuidas sa oma aega kasutad. Kui sinu eesmärk on teha iga asja nii hästi kui võimalik, mitte aga nii kiiresti kui võimalik, siis selle tulemuseks ongi ra-hulikum elu, seejuures on see ka pro-duktiivsem ja naudinguterohkem.
Linnades on väga palju energiat – see on suurepärane ja põnev. Trikk on selles, et sa ei tohi lasta sellel energial ennast allutada nii, et iga hetk sinu
elust on nagu võidujooks kellaga. Et linnas pakutavast maksimum võtta, tuleb osata ennast ümber lülitada kii-relt aeglasele ja vastupidi.
Ei maksa unustada, et maal elavad ini-mesed veedavad päris suure osa oma ajast ühest kohast teise sõites peale. Seda ei saa sugugi aeglaseks või väga mõnusaks väljavaateks pidada.
Kuidas linnas elades kiirust maha võtta?
Aitab see, kui oskad valida, millal pöö-rase tempoga kaasa minna ja millal tagasi tõmmata. Ära püüa kõike teha: igat !lmi näha, igat restorani külasta-da, igale peole jõuda. Vali välja paar asja ja siis naudi neid tõeliselt. Vähem on rohkem.
Mis linnaelu teie jaoks nauditavaks teeb?
Kiire ja aeglase segunemine. Ma võin söösta pea ees Londoni sündmuste
Topeltintervjuu: Carl Honoré (keskel) uuris Uue Maailma Seltsi liikmetelt (pildil Merit Kask ja Marten Kaevats), kuidas me kasutame kogukonna asja ajamiseks ära erinevaid IT-võimalusi, ning meie uurisime omalt poolt vastu, kuidas linnas elu mõnusamaks teha.
Foto
: Hen
ri La
upm
aa
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 3Tegu&nägu
keerisesse, mis on täis põnevat kunsti, suurepäraseid kulinaariaelamusi, öö-elu ja meediat. Samas võin ma elada läbini vaikses naabruskonnas, kus ma saan osta oma toidu väikepoest, kus li-hunik või pagar teab mu laste nimesid. Ma liigun jalgsi või rolleriga ringi igal pool Londonis ja see on tõeline rõõm. Linnad annavad mulle võimaluse nii inimestega suhelda kui ka veeta aega vaikselt üksinda ja oma mõtetega. Va-lik on igaühe oma asi.
Kas on olemas mõni selline linn, mis vastab teie ettekujutusele ideaalsest linnast?
Tegelikult päris sellist linna ei ole. Erinevate linnade juures on mulle meeltmööda erinevad aspektid. Mulle meeldib, kuidas jalgrattad valitsevad Amsterdami liikluses. Mulle meeldib Barcelona Las Ramblas ja muu avalik ruum, mis neil seal on. Mulle meeldib Bogotá bussisüsteem. Mulle meeldi-vad rohealad Londonis, Kopenhaage-nis ja Portlandis.
Miks inimesed ei pea sageli linna oma koduks? Võidakse küll mõelda, et kodu asub linnas, aga mitte seda, et linn ise ongi kodu?
Osaliselt seetõttu, et me liigume nii kiiresti ringi, et meil pole mahti lin-nast oma kodu teha. Me ei märka küt-kestavaid pisiasju, me ei väärtusta lõh-nu ega maitseid, ei õpi tundma kõiki neid suurepäraseid inimesi, kes meid ümbritsevad. Oleme kinni omamoo-di kiirtunnelis, mis tähendab lõpuks seda, et me kihutame oma elust läbi, selle asemel, et oma elu elada.
On olemas ka täiesti ametlik aeg-laste linnade liikumine (Slow City Movement). Kuivõrd te selle liiku-misega seotud olete?
Selline liikumine on tõesti olemas. Slow City Movement on mõeldud linnadele, kus on kuni 50 000 elanik-ku. Minu teada on oma 70 tingimust, millele need linnad peavad vastama, et nad selle liikumisega üldse ühineda saaksid. Ametlikult ma selle liikumise-ga seotud ei ole, küll aga olen ma neist kirjutanud. Mulle tundub, et selline lähenemine toob linnaplaneerimise valdkonda vajalikku tervet mõtlemist ja ellusuhtumist.
Tulite Eestisse oma uue raamatu jaoks materjali koguma. Millest see raamat räägib?
Raamat vaatleb seda, kuidas lahen-dada probleeme nii, et väljapakutud lahenduse peamine väärtus ei seisneks selle kiiruses ja lühiajalisuses. Käin mööda ilma ringi ning tutvun inimes-te ja projektidega, kes pakuvad välja inspireerivaid lahendusi mis tahes probleemidele, olgu need siis seotud äri, poliitika, hariduse, suhete, tervi-se või kohtusüsteemiga. Olen kohtu-nud Bogotá linnapeaga, kes viis läbi revolutsioonilised muudatused oma kodulinna avaliku transpordi korral-duses, vangivalvurite ja kinnipeetava-tega tänapäeva kõige uuenduslikumas vanglas Norras, tehnoloogiataibudest ettevõtjatega Islandilt, kes tegelevad demokraatia taasleiutamisega.
Eestis soovisin ma näha, kuidas te ka-sutate ära uusi tehnoloogilisi võimalu-si, et muuta riiki ja valitsust kodanike-le avatumaks ja ligipääsetavamaks.
Olete öelnud, et uus raamat kujutab endast nõuandva mõõtmega kultuu-rilist arvustust. Kas pidasite silmas konkreetsete lahenduste komplekti, kuidas üle maailma teatud problee-me lahendada või midagi hoopis muud?
Ma ei usu, et sellest tuleb selline nõu-anderaamat. Mulle ei paku seda tüüpi raamatud väga huvi. Eelistan pigem näidata kui rääkida. Teisisõnu ma uu-rin erinevaid näiteid, kuidas inimesed on leidnud uusi ja värskeid lähenemi-si olukordades, kus mõni probleem nõuab lahendamist. Tõsi, mõningaid universaalseid järeldusi ma muidugi teen, aga ma ei usu, et ma jõuan lõ-puks välja mingi kindlapiirilise ja for-muleeritud valemini. Maailm ei ole nii lihtne ja kerge.
Kui rääkida konkreetselt kaasaegse linnaelu probleemidest, siis milli-seid häid lahendusi nendele küsi-mustele olete oma reisimistel koha-nud?
Mulle väga meeldib see, kuidas linnad üle maailma juurutavad jalgrataste rendisüsteemi, et julgustada nii ini-mesi rohkem rattaid kasutama. Hiljuti alustati selle ettevõtmisega ka Londo-nis ja muutus linnapildis on selgelt märgatav. Igal pool üle linna on näha inimesi ratastel ringi liikumas. Kuna rattureid liigub nüüd tänavatel üha arvukamalt, tuleb ka mootorsõidukite juhtidel hoogu maha võtta ja tähele-panelikum olla. Tundub, justkui kuu-luks linn nüüd rohkem inimestele.
Bogotá, Kolumbia pealinn, on pak-kunud välja ühe kõige innovaatili-sema lahenduse olukorrale, kui tihe liiklus on muutunud linnapildi kõige silmatorkavamaks osaks. Bogotás on kõige laiemate linnatänavate keskele ehitatud üheksa bussidele mõeldud teerada, mis asetsevad risti-rästi nagu maapealne raudteevõrk. Iga rada on eraldatud ülejäänud teest madalate seintega, võimaldades silmatorkavatel punastel bussidel liigelda tavaliiklu-sest eraldatult. Nn busside kiirliinisüs-teem on toiminud nii hästi, et linnad üle maailma Kaplinnast Jakarta ja Los Angelesini on ehitanud või ehitamas sellest oma versiooni.
Kuidas teile endale tundub, milline lähenemine annaks meile lahendu-sed, mida vajame?
Parimad lahendused võtavad ala-ti arvesse suuremat pilti ja pikemat perspektiivi. Kiired abinõud ja kasu-mi ületähtsustamine ei ole tegelikult lahendanud inimkonna suurimaid proovikive vaesusest kliimamuutuste-ni välja. Vastupidi, see lähenemine on olukorra isegi hullemaks teinud. Käes on aeg peatuda ja mõelda tõsiselt järe-le, kus me tahame olla 50, 100 ja 500 aasta pärast ning seejärel asuda ühes-koos meie ühiste eesmärkide nimel tegutsema.
Kes on Carl Honoré ?Londonis elav kirjanik ja ajakirjanik Carl Honoré sai maailmakuulsaks 2004. aastal ilmunud raamatuga “In Praise of Slow”. 2008. aastal ilmus talt teos “Under Pressure: Rescuing Our Children from the Culture of Hyper-Parenting”, kus ta vaatleb kaasaegseid lastekasvatamisega seotud probleeme, liigset kiirustamist ja pealiskaudsust. Honoré räägib, kuidas kasvatada lapsi rahulikumas ja inimlikumas rütmis, nii et lõpuks nii laps kui lapsevanem tervemad inimesed oleksid.
Honoré on sündinud Shotimaal. Ülikoolis õppis ta ajalugu ja itaalia keelt. Pärast ülikooli lõpetamist elas ta mõnda aega Brasiilias, kus töötas tänavalastega. Alatest 1990ndatest on ta ajakirjanikuna kaastöid kirjutanud sellistele väljaannetele nagu Econo-mist, Observer, American Way, Na-tional Post, Globe and Mail, Houston Chronicle ja Miami Herald.
Honoré kohta saab lugeda tema kodukalt www.carlhonore.com, aegluse liikumise kohta aadressilt www.slowplanet.com või www.slowmovement.com, aeglaste linnade kohta www.cittaslow.com lehelt.
Kas leidsite Eestist seda, mida otsi-site?
Ma ei ole veel kindel, kas ma leidsin, mida otsisin. See selgub uurimistöö ja kirjutamise käigus. Kuid kahtle-mata on minu jaoks intrigeeriv Eesti lähenemine, kuidas muuta valitsuse ja riigi tegevus avatumaks. Seda tehakse viisil, mis laseb inimestel kontrollida protsesse, mis enne toimusid suletud uste taga, ning neis isegi osaleda. Ees-til on veel pikk tee käia, kuid ma näen huvitavaid muutusi aset leidmas.
Honoré usub, et elu tuleb võtta mõnuga. Foto: www.carlhonore.com
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 4Toimetus
Luuletaja ja kinnisvaraomanik
Merit Kask, [email protected]
“Kinnisvaraarendajad on saata-nast,” kuulutas suitsusel luuleõhtul Cabaret Interruptusel luuletaja, kes oma elu jooksul rohkelt Tallinnast inspireeritud palasid kirja on pan-nud. Ta üles seda korra. Siis teist korda. Ja siis kordas igaks juhuks öeldu veel üle.
“Ai-ai, miks siis kohe nii,” hakkas mul natuke kahju. Ei saanudki aru, kellest või millest. Läksin etteruumi värsket õhku hingama, kus kohtasin tuttavat kinnisvaraomanikku. “Selline jutt on silmakirjalik,” kommenteeris luule-tust mees, kes ise linnaasjadega hoopis teise nurga alt kokku puutub. Vestlus kaldus siit sujuvalt edasi maamaksule, detailplaneeringutele ja isegi sellele, miks 20. sajandi alguses töölistele ehi-tatud puitelamud tegelikult suurt mi-dagi väärt ei ole. Jutukaaslase veenvat argumentatsiooni jälgides jäin hetkeks isegi mõtlema, et oot, äkki ma olengi millestki kõik need aastad totaalselt valesti aru saanud, äkki need ongi ai-nult mingid kesised sarad?
Pärast hetkelist mõtteblokki suutsin ma kuskilt ajusopist välja õngitseda sellise mõiste nagu “miljöö”, siis veel “kultuuriväärtus” ja tasapisi hakkas-ki kergem. Ehk ma siiski pole ainult kõik see aeg luulusid uskunud? Äkki ikka on nii, et linn ei ole ainult osavalt
üksteise otsa laotud kivid ja fassaadi-viimistlus, vaid näiteks ka ajalugu ja side sellega? Isegi siis, kui kuskil mujal see pärand uhkem juhtub olema. Või siis kõik need muud asjad, millel prak-tilise loogika ja ratsionaalsusega suhte-liselt tagasihoidlikult pistmist on.
“Kõik on korras,” leidsin ma ajutise segaduse järel jalgealuse taas üles. Meil on luuletaja, kes kirjutab armastuslau-le meie ühisele kodulinnale, ja kinnis-varaomanik, kes vaatab, et majad püs-ti püsiks ja katus läbi ei laseks. Kaks intrigeerivat ja täiesti vastandlikest motiividest ajendatud karakterit, kes ometi oma linnale parimat soovivad. Hea, et nad mõlemad siin on. Mis sest, et neist suure tõenäosusega kuna-gi sõpru ei saa. Ega peagi.
Ei saaks öelda, et see õhus hõljuv maa-ilmavaateline kon"ikt omamoodi tore poleks olnud. See oli nii....linnalik. See, kuidas me üheskoos, kord tõuku-des, kord tõmbudes, kord koostööal-tilt üksteisele õlale patsutades ja siis koledasti teineteist kirudes oma linna loome, see on kindlasti päris põnev teekond, millest osa võtta.
Ainult, et sellest kõigest pole min-git kasu, kui me jäämegi oma nurka kükitama ja üldse teineteisele vastu ei liigu. Muidugi, palju on mööda-rääkimist, eelarvamusi, erineva nae-ruvääristamist, ka lihtsalt oskamatust teistsugust mõista. Nii lihtsalt on ja me ei ole sellepärast jobud või min-
Väike-Ameerika HÄÄL [email protected] www.hääl.eu Esikaas: Lilli-Krõõt Repnau
Merit Kask, peatoimetaja [email protected] Lilli-Krõõt Repnau, kujundaja Kati Kio, keeletoimetaja
Meie kaasautorid ja toetavad jõud on Madle Lippus, Henri Laupmaa, Marten Kaevats, Carl Honoré, Peeter Sauter, Daniel Vaarik, Bianka Marran, Mihkel Soe, Kristjan Piirimäe, Kadi Kängsepp, Herkko Labi, Aet Ader, Katrin Tõugu, Kadri Klementi, Polaar Stuudio, Aivo Vaske, Siim Männik.
Kohad, kust võib leida Väike-Ameerika Häält.Kesklinn/vanalinn: März, Kino Sõprus, Kino Artis, NO99, Von Krahl, Kanuti Gildi Saal, Rahvusraamatukogu, Akadeemiline raamatukogu, Tallinn 2011 infopunkt Uus Maailm: Seltsimaja, Tüdrukute pood Kalamaja: Telliskivi Loomelinnak, F-Hoone, Boheem Kadriorg: NOP Koolid:EKA arhitektuuri osakond, EKA põhimaja, Tallinna Ülikool
Räägi oma Uue
Maailma lugu!
Mida me teame Uuest Maailmast peale tänavanimede, majatüüpide ja heal juhul mõne naabri? Isegi kui üht-teist teame, siis tegelikult võiks teada veel rohkem.
Mis on juhtunud sellel tänavanurgal? Kelle maja oli esimene? Milline õu oli see kõige-kõigem mängukoht? Miks ma Mustamäele ei kolinud? Või just kolisin? Kust sai piima ja leiba enne kui Kristiine keskus ehitati? Miks vanavanaisa just Uue Maailma krundile oma maja ehitas? Kes oli see veidrik, kes siin alailma ringi kooserdas?
Neid ja teisi Uue Maailma lugusid ning pilte oleme kogunud Uue Maailma koduleheküljele. Nüüd ootame ka kõiki teisi oma mälestusi jagama. Vaata lisa www.uusmaailm.ee või küsi infot [email protected].
Lugude kogumist ja esitlemist toetab Vabaühenduste fond.
gid nõmedad. Aga mõnikord juhtub, et kui neid pisikesi samme üksteise poole on piisavalt kaua astutud, siis saavad kunstnik ja ametnik, arhitekt ja ehitaja, naaber ja naaber üksteisest lõpuks aru. Võib-olla mitte täielikult, aga nii oma nurga alt. Ja see on punkt, kus hakkavad asjad juhtuma.
Ka seekordne Väike-Ameerika Hääl toob kokku kaks erinevat maailma ja lähenemist, mis võiksid ju teineteist välistada, aga kui kõik hästi läheb, siis nad hoopis täiendavad. Ja siis võib ilu-said asju sündida. Need on ettevõtlus ja looming. Või looming ja ettevõtlus. Seejuures loomingulisust ja ettevõt-likkust on vaja nii ühele kui teisele poole.
Peeter Sauter pakub meile lugemi-seks lõigu oma tuleval talvel-kevadel valmivast romaanist “Selts”, mis ins-pireeritud tema elust Uue Maailma kandis. Lilli-Krõõt Repnau näitab oma visuaalseid tõlgendusi Tallin-na arengutest. Herkko Labi arutleb, kuidas sobivad omavahel kokku piir-kondlik majandustegevus ja praegu-ne loomemajanduse mudel, Daniel Vaarik julgustab rajama väikeärisid, meeleoluka klastrianalüüsiga on hak-kama saanud meie puhvetikriitik Aivo Vaske. Loomingulisest ette-võtlusest räägivad muu jutu seas ka rahvusvaheliselt tuntud kirjanik Carl Honoré ning ökospetsialist Krist-jan Piirimäe. Nii et head lugemist!
Foto
: Lill
i-Krõ
õt R
epna
u
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 5Looming
SeltsJupike Peeter Sauteri valmivast romaanist
Peeter Sauter, kirjanik
Kop-kop.
Lükkasin ukse lahti.
Tüdruk, laps puusal: „Seal see Olga on seltsima-ja juures. Otsib oma ratast. Ja kuskilt ei leia. Juba kaks tundi.”
„Jaa. Ma tean. Mina tõin selle ratta siia. Äkki on keld-ris?”
Tüdruk ootas hetke, kohendas last puusal, asutas minema. On see nüüd Mihkli naine või Mihkli venna Marteni naine? Üks ta on. Ja mis ta nimi oli?
„Ma tulen kohe ka.”
Tüdruk noogutas.
Lükkasin ta selja taga ukse kinni ja tõmbasin oma liiga kitsad kingad jalga. Olin need just tsipa aja eest jalast lükand, et higi ära auraks. Kingadest ja sokki-dest. Kuni ma õlle nahka panen.
Seltsimaja ees oli kambake rahvast. Keegi oli alajaama seinale pand mingid plakatid ja pidas loengut. Jumal teab, mis asi.
Samas oli Olga. Kena puhas peetud palitu seljas. Ninaots terav nagu ikka: „No tere. Ma poolteist tundi olen siin. Tead, tänan, et ma sain siin olla. Väga kena on. Sain inimestega suhelda.” Olgal on rääkides säde silmis. Ütleb, et on venelane, aga võib-olla on seal veel paar verd. Nagu arvatavasti minulgi. Ühed krantsid kõik. „Aga kas sa mu rattast tead?”
„Läheme kohe vaatame. Äkki nad panid keldrisse.”
Seltsimaja hoovil tegid aega parajaks Jako ja veel üks sell ja üks austraalia kaksi-kutest, vaatasin, see on vist Louise, tal on sünnimärgid teisel kohal. Ja Erko oli ka hommikust õlut võtmas.
„Erko. Vaata, see siin on Olga. Ta on kohalik postiljon. Ta andis mulle üks-päev oma ratta, kuna pidi ise Haaberstisse sõitma ja laps oli kaasas ja ta ei taht rattaga bussi minna. Ma panin ratta siia õue peale ja ütlesin poistele ka.”
„Kuhu sa ta täpselt panid?”
„Näe sinna, selle kollase kapi juurde seal aia ääres.”
„Ja ütlesid poistele ka.”
„Ütlesin, jah, poistele ka. Ratas on vist kaks ööd siin old. Olga muidu tahtis ta eile ära võtta. Äkki on ta kuskil keldris.”
Erko astus maja poole, Olga terav ninaots pööras kord Erko, kord minu suu-nas. Erko lükkas ukse lahti: „Missugune ratas see on?”
„Must. Madala sadulaga.”
„Naistekas?”
„Ei ole naistekas!” vastasime Olgaga kooris ja õhinal nagu väiksed lapsed. Ootasime, et probleem la-
heneks. Erko astumises oli probleemi lahenemise hõngu. Mulle meeldis, et me naiivsed olime. Ja kikivarvul ennast tõestada tahtsime.
Erko astus trepist alla ja ma hõikasin: „On sul seal palju rattaid, too kõige parem. Olga, ära nüüd kehva rattaga lepi.”
Erko ühes käes oli Olga must ratas: „See või?”
„Jah!” vastasime kooris.
„On ikka kindel?”
Nüüd nagu ei osandki miskit kosta.
„ON!” ütlesin mina.
„Eks vist on jah kindel,” kohmas Olga.
Võtsin Erkolt ratta, tõstsin seina äärde: „Noh, Olga, kas sul on juba post laiali veetud?”
„Jah, ja läbi loetud,” viskas Olga.
„Kõik kirjad lugesid läbi?”
„Viimseni.”
No näed, ei petnud mind see terav ninaots. Tas oli sädet küllaga.
„Sul on ju ratta kett puha maha tulnud. Oota, ma panen peale.” Kõhklesin pisut, näppe õliseks tehes.
„Ei ole maas, kus ta maas on. Aa, on jah, eest on maha tulnud. Sina ajasid maha?”
„Mina? Olga?!” Tõstsin keti peale, lükkasin vändast ringi, et keti jooksma saaks: „See ratas sul jupsis ka natuke, kui ma siia sõitsin, mingid raksud olid. Käiguvahetus jamab vist.”
„Ei tea, mina sõidan küll kogu aeg ja vean posti laiali. Ma jätsin sulle sinna ette oma telefoninumbri ka.”
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 6
„Ahaa, ma panen siis ta parem kohe telefoni. Aga miks ma peaksin sulle he-listama?”
„Ma ei tea, ma igaks juhuks jätsin.”
Ja Olga naeratas, mitte raasu kõveramalt kui enne, lehvitas ja läks oma mustal rattal.
Ma vaatasin igaks juhuks veel kord üle laua taga istuva tüdruku. Oli jah, sün-nimärk oli tal paremal põsel, Louise, mitte kaks väikest sünnimärki vasemal põsel nagu Monical. Ühemunakaksikud. Suusamütsi kannavad nad küll mõlemad. Mai-kuus. Austraalias on praegu talv ja seal pidi talvel olema sama ilm mis meil praegu suvel.
Lähen enne tööleminekut veel kodust läbi, joon õlle lõpuni. Läksin.
Sant tunne, olin Olgale pahasti öelnud. Et miks ma peaksin talle helistama. Kust siuksed asjad välja kargavad? Võib-olla võiks Olgaga keppida. Aga miks ka mitte? Mis peent värki ma siis tahtma peaksin? Kui ma teoreetiliselt mõtlema hakkan, siis oleks venelasest postiljon mulle täitsa ideaal ja paras. Ja ta on ilgelt rõõmus ja lahke. Mis ta esimene kord ütles? „Ega mina raha ei taha.” Seda mõtles ta raamatukogus töötamise kohta, kui me pakkusime, et ta võiks vahel raamatukogus istuda. Ja ta vist mõtles seda tõsiselt. Kui ta raamatukokku sisse astus, me jõime seal õlut, ja oli nii rõõmus ja uudishimulik, siis ma mõtlesin korraks, kas ta võib olla varas. Sest ta võttis asju kätte ja pani jälle tagasi. Ma olen mõnd varast elus näind. Aga Olga oli lihtsalt selline päikeseline. Nojah. Ma olin viimastel aegadel eland ilma kepita ja pendeldanud mõttes. Kepisoovi vahel ja selle vahel, et ma ei tahtnud kedagi ega midagi. Sest eelmised naised keerlesid peas nigu igiliikur. Näis, millal nad selle järele jätavad.
See oli suvi, kui meil Siskiniga olid juuksed värvitud punaseks ja mustaks. Siskin tahtis värvida ja Laura värvis tal ja määris siis ülejäänd värvi mulle pähe. Me saime sarnaselt bränditud, kinnitasime oma kokkukuulumist. Töö juures arvati, et ma näen välja nagu liiklusõnnetus. Juurdlesin pisut, kas see oli ütleja originaalne nali või kuskilt taaskasutuskeskusest omandatud teravmeelsus. Ja kui sellele järgnes veel paar verbaalset nätakat samalt ütlejalt, tekkis mul kummaline tunne, et kas ta teab, et ma hakkan kinga saama ja juba harjutab rõõmsalt mu tagumikku reibaste men-taalsete jalahoopidega. Või tajub lihtsalt õhust. Varsti selgus, et nii oligi, king tuli. Kuigi esialgu maandus king ainult ühel mu kannikal. Ja ega see eriti valus polnud.
/…/
„Seltsi-maaaja, see-lltsssimaja,” jorutas Tederi Tarmo pimedas piki Koidu tänavat linna poolt lähemale tuiates. Hoidis peent portvelli õrnalt kaisus, soni kuklas, ja laveeris loikude vahel, hõlmad laialt laiali nagu ikka ja konigi suunurgas. Uljalt ja uhkelt kui tedrekukk. Kuidas tal, suits suus, laulujoru ajada õnnestus? Aga näe õn-nestus, vist oli koni suunurgas. Või on tal üks hammas puudu nagu mulgi ja suitsu sai hoida laulu ajal hambavahes.
Me tegime Karl-Martiniga muruplatsil alajaama ees pingil aega parajaks. Vaa-tasime pimedust ja olime vait. Sest Karla kurtis, et tal oli sitt päev olnud. Oli hooaja viimase OP-i ülesvõtt ja ta lõikund võttegrupile viis kilo kana grillile ja siis oli talt küsitud, kas ta teeb uuel hooajal edasi, kuigi palka ei saa tõsta. Ja Karla oli ohand ja nõustund, sest saja tuhande vaatajaga kultuurisaadet ei saa miljonilisele rahvale tegemata jätta, isegi siis, kui pappi ei saa. Kõik see oli Karla viind masen-dusse ja ta oli paras tinavile. Kummiga tutti tõmmatud kikkhabe võbises nagu võiks Karla iga hetk pisara poetada.
Karla oli just taksoga Statoili pensujaamas käind suitsu toomas (taksooperaa-tor ütles, et ta ei saa pakkuda, et taksojuht lihtsalt suitsu tooks – selle koha pealt on aeg nõukaajaga võrreldes tagasi läind, siis toodi ka viinad kohale – ja see aeg võib tagasi tulla). „Ajasin plikadele keelt kõrva, nii pikalt ajasin, aga õlut nad ikkagi ei andnud.” Oma värskest suitsupakist jagas Karla kohe peotäie möödaliipavatele Viljandi kuttidele.
„Kus pool on kesklinn?” hüüdis üks neist, ise reipalt viadukti poole põruta-des.
„Millise linna kesklinna sa mõtled? Kui Tallinna, siis on see vastassuunas.”
Tüübid jäid toppama. Juurdlesid, kas uskuda või mitte. Ühel neist oli parem kämmal kipsis. Nii kõva kutt.
„Kuule, Vares, Hollywood on vastassuunas,” ütles kämblamees.
Sõber Vares oli vaikne, ta pikk kongus nina oli puha sinine ja ta ei viitsinud palju rääkida. Juurdlesin, kas kämblamees on Varesele nosplisse andnud ja kämbla-luu murdnud, aga ju vist nad plähmisid ikka kellegi kolmandaga.
Aga suitsu neile Karla jagas ja lubas järgmisel nädalal Viljandisse sõita ja seal kõik pätid kasti lüüa.
„Me lööme Tallinna pätid kasti, topime kaubikusse ja viskame merre,” kiitis kämblamees ja märkas siis, et oli üksi jäänd: „Vares, uu, kus sa kadusid?” Vares oli juba poolel teel Hollywoodi poole, otsis loikude vahel teed, pikk sinine nina õieli. Teine loikam pani talle järele.
Kulistasime Karlaga Baltika number kaheksa nisuõlut, mis ma ülevalt olin toond, ja põrnitsesime loikusid. Mulle meenus millegipärast kooliõpik, et revolut-siooniline situatsioon tekib siis, kui alamkihid ei taha enam ja ülemkihid ei suuda, aga me ei olnud Karlaga mingid kihid ja revolutsioonilist situatsiooni ka polnud. Üks meist ei tahtnud rääkida ja teine ei suutnud, kuigi ma ei tea, kumb oli kumb.
Vaatasin tänavat pidi, Tarmo lähenes ikka veel aegluubis: „Seltsi-maaaja, see-lltsssimaja…” Tea, kaua ta kesklinnast juba teel on olnud? Päeva-paar?
Mööda Videviku tänavat tuli juba uus kamp noori nolke: „Seltsimajas on pidu!”
Tarmo sai nendega teeristil kokku.
Tarmo astus nolkidele vastu: „Kuradi mehed, mis te siin teete,” ja võttis juba hoogu, et portuga äsada, aga siis surus portu jälle kaissu.
Looming
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 7
Noori kutte oli tükki kaheksa, mõtlesin, kas läheb seisuks, aga ei, kutid olid Tarmo kamraadid, lõugasid seal Tarmoga vastamisi mõne aja, ärplesid niisama. Siis võtsid ai-tsihh-ai-tsahh üles ja läksid seltsimaja poole.
„Mis sa arvad, miks Tarmo portut nii hellalt hoiab,” mõtiskles vintis Karl-Martin.
„Sellel saab olla ainult üks põhjus.”
„Ma loodan, et selle põhjuse me saame varsti teada.”
Karla oli igalt möödujalt juua küsinud, aga Pehki Jaan, kui ta koos pruudi ja taksoga tuli, ütles, et täna ta üldse ei joogi ja kodus tal viina polegi. Pehki Jaan on maailma lahkeim mees, nii et infos kahelda polnud põhjust. Mõnedki möödujad neiud, kes liikusid Kapsa raamatukogu ja seltsika vahet, andsid Karlale lonksu veini – seltsikas oli noorarhitektide kräu ja tuba täis naervaid neide veiniklaasidega; ja ma tõin meile Karlaga ülevalt oma elamisest õlle.
Aga seltsimaja külmakapp oli ühisõllest tühjaks joodud ja sealt Karlale juurde tuua ei osanud isegi Marten. Lõpuks teatas Karla ohates, et mindagu siis tema juurde jooma, et tal on üks õlu, üks vein ja pool pudelit viina ja et õlu ja veini peaks ta küll Urvele hoidma, aga eks sellega on, nagu on. Minul jälle oli see viga, et ma ei tahtnud viina jooma hakata, sest vähesest ei saa ma midagi ja suureks joomiseks polnud mul parasjagu mahti. Andsin Karlale siukse kurva korvi, aga julgustasin, et see pool pudelit viina unerohuks nahka tõmmata ei ole tal üksigi midagi.
„Ega ole muidugi,” tunnistas ka Karla.
Tarmo jõudis nüüd tasapisi nii lähedale, et ta silm seletas esmalt Karlat: „Mis see siis on!” ajas Tarmo silmad punni.
„See on see, et…” alustas Karla, aga jättis lõpetamata ja lõi käega.
Tarmo nägi mind. „Toho pergel, ma pean kohe, ma panen kohe,” hakkas Tarmo portu kallal sebima ja me vaatasime seda lootusrikkalt, „mehed, just andsin kahele Viljandi kutile portsu suitsu, need olid teel Hollikasse, ma ise tulen Kukust, mul on portus pilt sellisest naisest, mehed, et…”
„Pilt…” nämmutasime me Karlaga kooris. Ja ei taht näha mingit pilti, olgu see naine miuke tahes.
„Ei, mul on üks pudel õlut ka.”
„Ahaa,” tõstis Karla näpu.
„Selle teeme kohe lahti.”
Tundsin, et Karla on tongis ja Tarmo on tongis ja neil on asju arutada, aga mina ei ole seekord tongis ja ei taha juua. Ei viitsi nendega sammu pidada. Ja ma ajasin ennast püsti. „Mehed, mul on kott.”
„Ai, Sauter, või sul on kott,” oli Tarmo suurelt ja tehtult solvunud, „sa teed suure vea. Seda sa veel kahetsed.”
„Ma juba kahetsengi, Tarmo, aga teha pole midagi, mis öeldud, see öeldud.”
„Võta sõnad tagasi.”
„Võin proovida, aga nad ei tule tagasi. Nemad on juba õhus ja tiirlevad rin-gi.”
„Nigu kihulased,” torkas Tarmo. Oli unustand naise pildi ja korkis õlut.
Aga Karla ei öelnud midagi, ajas end vaevaliselt püsti, embas mind ja suudles põsele. Mulle meenus, et mul on habe juba kaks päeva ajamata, aga ega Karla ole ka mõni süüta neitsi, kes siidised huuled habemetüükasse verele torgiks.
Avasin oma köögis akna ja ühe unerohuks mõeldud salaõlu, ikka kaheksase Baltika, ja pahvisin köögiaknal pool sigarit. Seltsiõue suminast sain aimu, et Karla ja Tarmo on loomuldasa sinna jõudnud.
Toas oli mul üks kipakas tool, aga see oli Sissi pesu ja minu riidekodinate all. Ja lahtikäiva odava diivani ees oli üks räämas taburet. Panin Andres Allani luulekogu taburetile ja lugesin Lauri Sommeri kirjutatud järelsõna. Kell hakkas kaks saama. Järelsõna oli püüdlikult pateetiline ja veidi vuhvel. Kõik kiitsid Allani kaunishinge, nii et vaata või maha, kui loed. Aga lugeda oli tore ikka, sest mingit aimu sai ja Allani elu peale mõelda sai. Et kuidas on, kui niuke noor hull poeet sus-sid püsti viskab. Ja mine võta kinni, kas päris ära pöörates või end niisama tappes, vaevalt küll, et KGB teda spordi mõttes tappa viitsis, kuigi ega kunagi tea.
Lõpetasin Baltika, ei jätt tilkagi hommikuseks vereringe käimatõmbamiseks, veeretasin oma paksu kere teki alla ja mõtisklesin, et näis, kas onu Rooste Jürgen joob ennast surnuks, nagu lubas või ähvardas või kartis. Kus me kõik alles hakkaks siis teda kiitma. Roostest saaks päris ingel, geenius nagunii ja võib-olla isegi naine lepiks temaga ära. Aga kui ta end surnuks ei joo, siis me joome taga koos edasi ja enamasti oleme head kamraadid, aga kui ta vahel tüütuks muutub, siis saadetakse tedagi vaikimisi pikalt nagu meid kõiki.
Illus
trat
sioo
nid:
Lill
i-Krõ
õt R
epna
u
Looming
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 8
Teeme väikepoode!
Daniel Vaarik,www.memokraat.ee
Linnas asuvate väikeste nurga- ja keldripoodide kohta on liikvel terve hulk valearvamusi. Näiteks see, et nad on ilmtingimata räpased ja seal müüakse ainult odavat Läti kilepii-ma.
Kui järele mõelda, siis pole sellistel arvamustel mingit olemuslikku põh-jendust, on lihtsalt väljasureva vana nõukogudeaegse poesüsteemi mörin, mis inimeste kõrvus veel kajab. Ma-janduslikult on ju täiesti võimalik ette kujutada toimivat nurgapoodi, mis on seejuures ikka oluliselt ägedam kui suured Rimid, Selverid või Prismad. Ja mis peamine, tegelikult on selliseid ettevõtteid juba tehtudki, tihti just öko- ja talukauba müümise egiidi all. Pole näha, et neil kuidagi halvasti lä-heks.
Või võtame järgmise valearvamuse, et lihtsam on käia suures kaubanduskes-kuses, sest seal on kõik asjad olemas. See on tegelikult päris imelik mõtte-käik, sest mul ei ole ju kõiki asju vaja. Äkki ma tahan lihtsalt telekapuldi
patareisid? Miks ma peaksin istuma autosse, loksuma kümme kuni kaks-kümmend minutit kuskil ummikus, autole parklas kohta otsima ning see-järel jalutama läbi hiiglasliku saali, kus iga riiuli peal karjub mingi asi mulle kõrva: „Impulssost!”?
On veel see lähtekoht, et väikepood ei saa kaupu nii odavalt müüa kui suurpood ja see on oluline darvinist-lik argument nende vastu. Kui järele mõelda, siis on täiesti okei, kui väike-pood on natuke kallim kui suurpood. Tema eelis on see, et ta on lähedal ja hoiab oluliselt minu aega kokku. Ma olen oma elus tihtipeale pidanud töö eest esitama arveid tunnipõhiselt ja ma tean, et inimese ajal on hind. Ja kui mitte raha mõttes, siis elukvalitee-di mõttes on aeg hindamatu, see on midagi, mida kunagi tagasi ei saa.
Minu tänava nurgal pandi mõne aas-ta eest püsti üks väike alkoholipood. See oli esialgu pettumus, sest mui-dugi tähendas see seda, et „igasugust kontingenti” hakkas selle ümber ringi jõlkuma. Kuid vaikselt on see pood hakanud müüma ka mittealkohool-seid asju, erinevat esmatarbekaupa ja muud sellist. See näitab, et nõudlus on olemas.
Tänapäevaste paindlike andmebaaside ja logistikasüsteemidega peaks olema võimalik poe sortimenti kujundada selle tänava näo järgi, kus pood asub. Isegi selles minu tänava mitte eri-ti ideaalses poes on juhtunud nii, et naaber mainis, et seal võiks mingit konkreetset kaupa müüa ning järgmi-sel nädalal oli see juba riiulis olemas.
Linn
Ma ei arva, et suurpoed oleks täiesti mõttetud, neid on ka vaja, kuid kas nii palju ja kas iga väikese asja jaoks? Kaua me seda varblast kahuriga tulis-tame ja iga asja ostmiseks kärudega mööda megastruktuure rallime, inno-vaatilised eestlased?
Siit ka minu ettepanek sulle seal kus-kil, kellel on natuke raha ja soov tõsta oma elukandi väärtust. Väikepood on täiesti väärt proovimist. See võib olla ka terve väikepoodide kett, kui majan-duslikult natuke laiemalt mõelda. Mis iganes. Ükspäev on meil väga lahedad väikepoed, selles olen ma kindel. See on lihtsalt loogiline.
Kaua me seda varblast kahuriga tulistame ja iga asja ostmiseks kärudega mööda megastruktuure rallime, innovaatilised eestlased?
Personaalsust lisab ka see, kui müüja su ära tunneb ja teatab, et on mingit kaupa hoidnud spetsiaalselt sinu jaoks, nii nagu üks mu Saksamaal elav tuttav harjunud on. Need on asjad, millest me suures poes unistadagi ei oska.
Foto
d: M
erit
Kask
Anname väikepoodidele võimaluse: pisiäride kohta on ringlemas hulk negatiivseid eelarvamusi, millel on sageli tegeliku olukorraga vähe pistmist.
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 9
Bianka Marran,kalamajalane
Kalamaja
Pimeda mehe Kalamaja
Aare võib lumises Kalamajas ära tunda suure karvamütsi järgi. Tema helesinised silmad, selge pilk ja kin-del samm ei reeda tõsiasja, et ta on pime. Võib-olla ainult jalutuskepp ja juhtkoer Haili annavad väikese vihje.
Ühel hommikul, mil ma Aare ja Hai-liga kõrvuti lumes sumpan, unustab koer mõneks ajaks tänava ja liikluse täiesti ära, sest tal on parasjagu vaja oma ketiga möllata. Aare võtab kätte ja juhib koera hoopis ise koju – ta teab hästi, kus siin on astmed ja ristmikud, kus üks tänav lõppeb ja teine algab. Kui me Aarega minu külaskäiku pla-neerime, saabki otsustavaks Haili päevagraa!k. Lepime kokku pärast-lõunase aja, kui Aare on Vikerraadio saate Rahva teenrid „ära vaadanud”. Iga kord, kui ütlen „näeme varsti” või „nägemist”, mõtlen kohe, kas see ehk kohatu polnud. Hiljem saan aru, et Aare „vaatab” ja „näeb” ka ise igasugu asju.
Aare kostitab mind puupliidil valmi-nud imemaitsva kooreklopsi ja värs-kete keedukartulitega. Magustoiduks on ta varunud mitut sorti saiakesi. Kui ma uurin, kus Aare oma igapäe-vaseid toiduvarusid täiendab, saan oo-tuspäraselt vastuseks „ikka vanal heal Balti jaama turul”. Aarel on seal juba aastakümneid tagasi välja kujunenud kindlad kohad ja kaupmehed, kelle kraami ta usaldab. Enne, kui kaubaks läheb, laseb Aare Hailil kaupa degus-teerida. Koeral on terav nina ja tund-lik maitsemeel ning kui kuskil mõni väetiselisand või säilitusaine küljes on, hakkab koer turtsuma ja kaup jääb katki. Aare on toidu suhtes sama öko nagu ta koergi ning tarbib ainult pu-
hast ja kodumaist puu- ja köögivilja. Pestud porgandid, kartulid ja muu puhta väljanägemisega kraam on Aare sõnul kõige hullem. Ka moodsad ma-japidamiskemikaalid panevad nii Aare kui Haili kihelema. Nõukaajast tun-tud majapidamisseep pidavat ikka see kõige parem ja tõhusam olema.
Pool sajandit Kalamajas
Aare jäi pimedaks 1991. aastal. Enne seda oli ta pikalt töötanud keevita-jana ning oli üle elanud ka nooruses Siberisse küüditamise. Ilmselt män-gisid mõlemad sündmused nägemise kaotamisel oma rolli. Siberis veedetud aastatest räägib Aare aga uskuma-tu säraga. Ta mäletab sealset kaunist loodust ja veekogusid ja, nagu ta ise ütleb, „varjavad need ilusad hetked lä-bielatud rasked ajad”.
Kalamaja mäletab Aare 1958. aastast, mil ta siia elama asus. Alates 1969. aas-tast on ta elanud samas kodus, Kungla tänava hoovi jäävas väikses puumajas. „Tol ajal oli Kalamaja nagu üks suur küla,” ütleb ta.
Aare istutas mõni aasta tagasi oma aeda uuesti õuna- ja kirsipuu. Suve al-guses, kui kirsipuu õide läheb, meeldib Aarele istuda avatud akna all ja kirsi-lõhna nautida. Kodus meeldib Aarele e-raamatuid lugeda, õigemini kuulata. Iga kuu saadab Pimedate Ühing talle koju viis uut raamatut, nii krimkasid, eesti kirjandust kui ka maailmaklas-sikat. Pimedate kirja ehk punktkirja mees ei valda, sest seda peab õppima juba varases eas.
Aare ja Haili igapäevaelu vältimatuks osaks on pikad jalutuskäigud. Koer
peab saama väljas omi asju ajada ning see ei lase ka Aarel laisaks ja lodevaks muutuda. Ta demonstreerib oma la-medat kõhtu ja on arusaadavalt uhke oma hea vormi üle.
Purskkaevud ja liiklus
Kalamajas on Aare lemmikuks Ka-lamaja park. Haili on inimese eluiga arvestades varastes kahekümnendates ja pargis purskkaevu juures läheb ta päris pööraseks. Aare hoiab parema meelega sealt küll eemale, sest pärast peab tema märja koera koju tooma ja teda pesema-kuivatama.
Minu maja ette ehk Salme kultuuri-keskuse juurde Aare heameelega ei satu, sest see on tema jaoks ohtlik ala täis koordineerimata liiklust ja auto-sid. Sageli tahavad inimesed Aaret ja Hailit aidata ning hakkavad neid siku-
tama ja suunama. Mees peab aga teed ületades ekstra tähelepanelik olema ja ümbritsevat kuulatama ning kui kee-gi õpetama tuleb, siis keerab see kogu keskendumise tuksi. Kunagi tõmbas üks naisterahvas suures abivalmiduse-hoos Aarel isegi varruka jope küljest ära.
Aare palub mul oma Nokia 5110 pealt vaadata, kas talle vastamata kõ-nesid on. Ta teab ka ise, et kauaks sellest mobiilist enam asja ei ole. Ta uurib minult, kas on ehk mõnel Väike-Ameerika Hääle lugejal suurte nuppude ja vastupidava akuga telefo-ni üle, mida ta kasutada saaks. Enne lahkumist näitab ta mulle helesinises-se ümbrikusse pistetud kaarti ja palub kontrollida, kas sinna on ikka õige salm kirjutatud. Kaart on Aare äsja sündinud esimesele lapselapsele, keda ta varsti lillede ja tordiga vaatama lä-heb.
Aare koos oma juhtkoer Hailiga.
Foto
d: M
ihke
l Soe
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 10
Kristjan Piirimäe: Ämmaga köögi jagamiseks on meie geenid hästi kohastunud
Linn
Merit Kask,[email protected]
Inimene on karjaloom. Kaasaegses linnas meenutab ürgset karjaelu kõige enam see, mis ühiskorteri-tes toimub. Mida enam päid-jalgu koos, seda loomuomasem see meile on.
Vähemalt annab selliseks hüpoteesiks alust evolutsioonipsühholoogia. Oma tõlgendust sellest võrdlemisi noo-
rest teadusharust ja sellest, mida sel teadusharul on öelda linnade kohta, tutvustab Tallinna Ülikooli õppejõud ja Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi liider PhD Kristjan Piirimäe.
Linnaelu on inimliigi ajaloos üsna uus nähtus. Ütle, kas meie geenid üldse lubavad meil elada linnas? Võib-olla oleks meil loomulik elada hoopis kusagil metsas?
Mets pole juba viimased paar mil-jonit aastat meie loomulik elukesk-kond. Kliima kuivenemise tõttu Aafrikas asendusid metsad savan-nidega ja sellest ajast saadik oleme elanud lagedal. Me oleme miljon aastat elanud pead-jalad koos kuue-kümneste karjadena mingites kit-sastes koobastes. Toonaste tohutute kondi- ja väljaheitehunnikute tõttu arenesid välja isegi uued inimkaas-
lejad loomaliigid: rotid, koerad, prussakad.
Päris vastik. Kas soovitad siis meil ka siia raudteetammi alla mõne koopa kaevata, et nende elukatega ühist kodu rajada?
Igatahes soovitaksin julgemini ühis-elu. Kui võrrelda nüüdisaja Eesti eri-nevaid eluasemeid, siis kõige loomu-
Kaasaegne koopaelanik Kristjan Piirimäe.
Foto
mon
taaž
: Lill
i-Krõ
õt R
epna
u
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 11Linn
likum paik meile ongi vast ühiskorter. Üksindus kuskil metsatares on kesk-misele inimesele kindlasti psühho-loogiliselt talumatum kui kommuu-nijamad. Mõned ehk naudivad tõesti eraldatust, kuid igatsus kaaslaste järele on tegelikult palju levinum kui pri-vaatsusepuudus.
Ei tea, kellele see ühiskorter ikka nii väga meeldib. Igaüks tahab ju ikka oma kodu...
Tahavad jah, aga see on jäänukkohas-tumus, mis on nüüdisaja tingimustes kohatu. Inimesel on ka kohastumus-lik magusaihalus, sest ürgajal oli suh-kur de!tsiitne. Tänapäeval on suhkur aga laialt saadaval ja inimestel tekivad nende liigtarbimisest rasvumine, kaa-ries, diabeet, hüperaktiivsus, buliimia. Inimene ahmib suhkruid rohkem, kui on kohastunud neid seedima.
Samamoodi on inimene kohastunud elama privaatsuse de!tsiidis ning ihalema oma toa või korteri järele. Ürgajal oli võitlus privaatsuse eest ai-nuvõimalik viis tagada endale nurk, kust keegi sult söögipala käest ära ei kiskunud ja kus said magamise ajal end sirgu tõmmata.
Kuidas ürgarmastajad üksteisega koos olid? Kõigi nähes?
Ma ka täpselt ei tea. Võib-olla oli see isegi kõige olulisem küsimus – seks-partneriga oma privaatne nurk leida, sest kumbki ei taha ju, et tema paarili-ne ootamatult üle lüüakse. Ega asjata ei naudi inimene igasugu piilumist, näiteks porno!lme – alateadvuses loodab ta, et kohe-kohe õnnestub tal konkurent üle kavaldada ja vastassoo esindaja endale krabada. Seksijate privaatsuseotsing on, niisiis, vägagi õigustatud.
Mis me siis peaksime selle infoga peale hakkama? Otsima pigem pri-vaatsust või ühiselu?
Arvestades, et karjaelu sobib mei-le hästi, peaksime privaatsuseihalust taltsutama. Nüüdisaja võimalusteroh-kes maailmas tormame oma privaat-suseihalusega ummisjalu üksindusse. Üksindus hakkab aga tervisele täpselt samamoodi nagu liigne suhkur. Dep-ressioon, laias mõistes rahuldamatus, koostöö puudumisest tulenev toime-tulematus ja paljud muud üksindus-hädad on sõgedate privaatsusotsingute hävitav tulemus. Privaatsuses elamine vähendab ka sotsiaalseid oskusi, mis-tõttu inimene võib-olla ei suudagi normaalse kooselu või ühiselu juurde naasta.
Selge, privaatsuseihalusele tuleb jõuga vastu astuda ja katsuda taluda elu ühes köögis ämmaga ja jagada kempsu kasimatute meestega.
Alguses tundub õudne, aga evolut-sioonipsühholoogia prognoosi järgi peaksime nende probleemidega tege-likult hõlpsasti toime tulema.
Ok, aga kuidas oleme kohastunud eluks linnakeskkonnas laiemalt? Näiteks, inimesi on siin ju ikka roh-kem kui savannis oli, eks ole?
See on tõsine proovikivi küll jah. Kui inimesi on liiga palju, siis ei jõuta üks-teist tunda. Aga sellisel juhul, kui sind ei tunta, nt anonüümses suurlinnas, väheneb sotsiaalne kontroll su tegu-de üle ja sa kaldud kergesti moraalist kõrvale. Moraalselt paneb meid käitu-ma vaid sotsiaalne kontroll. Sotsiaalne kontroll toimib edukalt korduvate lä-bikäimiste tingimustes, kus käitumis-otsused on seotud reputatsiooniga. Lubaduste täitmine, altruism ja muud koostööaktid on mõttekad eeskätt tuttavate ringis, kus inimese tegusid hinnatakse ning teda nende järgi pre-meeritakse või karistatakse.
Ma pean ütlema, et jutt sotsiaalselt kontrollist mõjub tiba hirmutavalt.
Jah, mõnele tundub see halva asjana, teisele heana. Mina arvan, et sotsiaal-ne kontroll on hea.
Kas sa väidad, et ma hakkan kohe mingit pätti tegema, kui tuttavad ei näe?
Nagunii teed. Poetad poolkogemata jäätisepaberi tänavale, kõnnid otse üle muru, sõidad jänest.
Linnad on siis ikka liiga suured?
Võib-olla saaks ka linnaelu paremini korraldada, nii et sotsiaalne kontroll oleks tugevam. Elu võiks rohkem organiseerida kogukondadesse, mille liikmed üksteist tunnevad. Kui kogu-konna suurus ületab 150 inimest, siis nõrgeneb järsult sotsiaalne kontroll ja ühes sellega koostöö.
Arvestades, et elame globaliseeru-nud maailmas, on niisugune kogu-kondadesse hoidmine ilmselt utoo-piline.
Jah, aga võiks siiski üle vaadata, mil-list tüüpi läbikäimised sobiksid hästi kogukonnasisesteks asjadeks. Näiteks töötamine, ühine vaba aja veetmine, paljude teenuste pakkumine ja osali-selt ka kaubavahetus võiksid ka nüü-disajal edukalt toimida kogukonnasi-seselt. Ehkki konkurentsi vähenemise tõttu väheneks efektiivsuse surve, suu-reneks samas sotsiaalse kontrolli surve ausaks ja abivalmiks koostööks.
Milline peaks olema linnaarhitek-tuur?
Selle kohta olen lugenud igasuguseid huvitavaid hüpoteese. Näiteks lilled ja muud putuktolmlejad õied on täht-sad, sest ürgajal sai suhkrut peamiselt ainult meest, mett aga leidus seal, kus
oli õisi. Lilled mõjuvad seega magu-salt, neid võiks linnas rohkem olla.
Oi kui põnev.
Samas, katuseterrassid võivad olla hir-mutavad, sest meil on kohastumuslik kõrgusekartus – akrofoobia. Ürgaja kaljunukkidel polnud ju turvapiirdeid ümber. Samuti on meil loomulik ko-hastumuslik nüktofoobia ehk pimedu-sekartus, sest pimeduses võisid kiskjad meile ohtlikult lähedale hiilida.
Seega tuleks tänavaid hoolega val-gustada?
Võiks arvestada jah, et inimene ilm-selt eelistab ikka pigem valguse käes olla. Aga ma pean siiski veel lisama, et evolutsioonipsühholoogia on alles üsna lapsekingades teadusharu ja et kõik need pakutud seosed pole mitte niivõrd tõestatud faktid kuivõrd hü-poteesid.
Nii et Väike-Ameerika Hääle lugeja peaks arvestama, et sa võisid mulle praegu ka täitsa jama juttu ajada?
Noh, minu jutt on kindlasti adek-vaatsem kui mingite astroloogide või sotsiaalteadlaste jura. Aga näiteks see savannihüpotees, mille kohaselt tehis-keskkond, näiteks park, tuleks disai-nida viljaka savanni sarnasena nagu Humprey Reptoni maalidel, vajab veel teaduslikku ülekontrollimist.
Kas räägid veel miskit põnevat?
Tegelikult ma olin öösel pikalt üleval. Äkki ma saaksin siin sinu pool maga-da?
Muidugi saad, aga ma ütlen kohe ära, et ega ma sulle kaissu ei tule.
Muidugi mitte, Merit, kus sa sellega, ma olen ju abielus. Hiljuti näitasid evolutsioonipsühholoogid, et inim-loom polegi nii polügaamne kui va-rem arvati. Oleme hoopiski üsna mo-nogaamne liik. Ehkki linnaühiskond pakub palju siivutuid ahvatlusi, on täiesti loomulik olla siiski oma seks-partnerile truu.
Doktor naudib tsivilatsiooni hüvesid - sooja tuba ja vatitekki.
Foto
d: K
adi K
ängs
epp
SOO
SUUR-LAAGRI
KÖIE
KÜTI
SOO
JAHU
NIINE
KOTZEBUE
KOPLI
KOPLI
TELLISKIVI
TEHNIKA
TOOMP
UIESTE
E
TOOMP
UIESTE
E
LUSTE
RUKKI
NISU
TAIME
ORASE
KÕRRE
TIMUTI
PEBRE
NABRA
SAUE
HÄRJAP
EA
ÕLE
ROHU
HEINA
HEINA
VOLTA
ERIKA
KUNGLA
SALM
E
GRAN
IIDI
LINDA
VALGEVASE
KOPLI
VABRIKU
KALEVI
TÖÖSTUSE
TÖÖSTUSE
UUS-KALAMAJA
V-PATAREI
VANA-KALAMAJA
S-PATAREI
TEE
TOOMP
UIESTE
E
TT
RISTIKU
RISTIKU
2
14
17
15
16
11
12
13
10
9
7
6
5
19
20
21
22
23
24
18
25
26
3
1
37
4
27
28
29
30
31
32
33
3435
36
38
39
4041
4243
44
4546
4749 50 51 52
48
53
5455
56
57
58
8
59
60
616263
64
65
66
67
LOOMEMAJANDUSJA SELLE TUGISTRUKTUURIDLOOMEMAJANDUSE TÕMBEKESKUSED
1 TELLISKIVI LOOMELINNAK2 SALME KULTUURIKESKUS3 NIINE 114 KULTUURIKATEL
VÄIKSEMAD LOOMEMAJANDUSE STRUKTUURID
5 KAVAKAVA OÜ, HEAD ARHITEKTID OÜ
6 LOOVKOMMUUN PEBRE 87 EEK & MUTSO ARHITEKTID8 JOONISFILM 9 ALLFILM 10 ARHITEKTUURIBÜROO JVR OÜ11 QP ARHITEKTID OÜ12 PEIL PROJEKT OÜ13 ALVER ARHITEKTID14 ARHITEKTUURIBÜROO ÖÖ-ÖÖ15 TEO TEATER16 MÄSU GALERII17 KEHA3 / NAFTA18 ARHITEKTUURI- JA
INSENERIBÜROO NORD PROJEKT19 EESTI DISAINI MAJA20 ART DEPOO21 NON GRATA STUUDIOD22 MTÜ LOOMIKUD23 ESTONIA KLAVERIVABRIK24 KANAL2 STUUDIO
SUUREMAD AVALIKUD ASUTUSED
25 FILMIARHIIV26 PELGULINNA RAHVAMAJA27 KALAMAJA RAAMATUKOGU28 LASTEMUUSEUM29 PÕHJA-TALLINNA LINNAOSAVALITSUS30 ENERGIA AVASTUSKESKUS31 EKKM 32 LINNAHALL33 PATAREI MEREKINDLUS34 LENNUSADAM JA
MEREMUUSEUM35 NOBLESSNERI VALUKODA36 NOBLESSNERI SADAM
PIIRKONNA TUGISTRUKTUURID
37 HIINAKAS38 PEETELI KIRIK39 TRÜKIKODA FOLGER40 MÖÖBELDAJA41 NATUUREHITUS OÜ42 TAGURPIDI LAVKA43 TAMARA 196544 MOODNE KÄRBES45 SÄÄSTUMARKET46 UUSKASUTUSKESKUS47 FOTOSTUUDIO FOTOPESA48 TRÜKIKODA MERKEST49 KOHVIK BOHEEM50 POOD BIOTEEK51 ODAVA VANAKRAAMI POOD52 BAAR KOLM LÕVI53 HUMANA54 JAAMA TURG55 T!EBUREKIKOHVIK56 !A!LÕKIBAAR57 RESTORAN / SÖÖKLA TRAVEL58 EL TORITO59 TALLINNA JOOGAKODA60 RIMI61 KOHVIK MOON62 TRÜKIKODA SYSPRINT63 VANA TOOL64 MAJATOHTER JA SRIK65 TALLINNA KALJU
BAPTISTIKOGUDUS66 TASAPISITASAKAAL67 PEETRI PIZZA
SOO
SUUR-LAAGRI
KÖIE
KÜTI
SOO
JAHU
NIINE
KOTZEBUE
KOPLI
KOPLI
TELLISKIVI
TEHNIKA
TOOMP
UIESTE
E
TOOMP
UIESTE
E
LUSTE
RUKKI
NISU
TAIME
ORASE
KÕRRE
TIMUTI
PEBRE
NABRA
SAUE
HÄRJAP
EA
ÕLE
ROHU
HEINA
HEINA
VOLTA
ERIKA
KUNGLA
SALM
E
GRAN
IIDI
LINDA
VALGEVASE
KOPLI
VABRIKU
KALEVI
TÖÖSTUSE
TÖÖSTUSE
UUS-KALAMAJA
V-PATAREI
VANA-KALAMAJA
S-PATAREI
TEE
TOOMP
UIESTE
E
TT
RISTIKU
RISTIKU
2
14
17
15
16
11
12
13
10
9
7
6
5
19
20
21
22
23
24
18
25
26
3
1
37
4
27
28
29
30
31
32
33
3435
36
38
39
4041
4243
44
4546
4749 50 51 52
48
53
5455
56
57
58
8
59
60
616263
64
65
66
67
LOOMEMAJANDUSJA SELLE TUGISTRUKTUURIDLOOMEMAJANDUSE TÕMBEKESKUSED
1 TELLISKIVI LOOMELINNAK2 SALME KULTUURIKESKUS3 NIINE 114 KULTUURIKATEL
VÄIKSEMAD LOOMEMAJANDUSE STRUKTUURID
5 KAVAKAVA OÜ, HEAD ARHITEKTID OÜ
6 LOOVKOMMUUN PEBRE 87 EEK & MUTSO ARHITEKTID8 JOONISFILM 9 ALLFILM 10 ARHITEKTUURIBÜROO JVR OÜ11 QP ARHITEKTID OÜ12 PEIL PROJEKT OÜ13 ALVER ARHITEKTID14 ARHITEKTUURIBÜROO ÖÖ-ÖÖ15 TEO TEATER16 MÄSU GALERII17 KEHA3 / NAFTA18 ARHITEKTUURI- JA
INSENERIBÜROO NORD PROJEKT19 EESTI DISAINI MAJA20 ART DEPOO21 NON GRATA STUUDIOD22 MTÜ LOOMIKUD23 ESTONIA KLAVERIVABRIK24 KANAL2 STUUDIO
SUUREMAD AVALIKUD ASUTUSED
25 FILMIARHIIV26 PELGULINNA RAHVAMAJA27 KALAMAJA RAAMATUKOGU28 LASTEMUUSEUM29 PÕHJA-TALLINNA LINNAOSAVALITSUS30 ENERGIA AVASTUSKESKUS31 EKKM 32 LINNAHALL33 PATAREI MEREKINDLUS34 LENNUSADAM JA
MEREMUUSEUM35 NOBLESSNERI VALUKODA36 NOBLESSNERI SADAM
PIIRKONNA TUGISTRUKTUURID
37 HIINAKAS38 PEETELI KIRIK39 TRÜKIKODA FOLGER40 MÖÖBELDAJA41 NATUUREHITUS OÜ42 TAGURPIDI LAVKA43 TAMARA 196544 MOODNE KÄRBES45 SÄÄSTUMARKET46 UUSKASUTUSKESKUS47 FOTOSTUUDIO FOTOPESA48 TRÜKIKODA MERKEST49 KOHVIK BOHEEM50 POOD BIOTEEK51 ODAVA VANAKRAAMI POOD52 BAAR KOLM LÕVI53 HUMANA54 JAAMA TURG55 T!EBUREKIKOHVIK56 !A!LÕKIBAAR57 RESTORAN / SÖÖKLA TRAVEL58 EL TORITO59 TALLINNA JOOGAKODA60 RIMI61 KOHVIK MOON62 TRÜKIKODA SYSPRINT63 VANA TOOL64 MAJATOHTER JA SRIK65 TALLINNA KALJU
BAPTISTIKOGUDUS66 TASAPISITASAKAAL67 PEETRI PIZZA
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 12Põhja-Tallinn
Mis toob loomingulisi inimesi Põhja-Tallinna?
Põhja-Tallinn on loominguga tege-levate ettevõtete seas teada-tuntud kant. Õigupoolest ongi see kõige ela-vama loomemajanduse potentsiaaliga piirkond terves Eestis. Tallinna Et-tevõtlusameti tellitud ning Telliskivi Loomelinnaku ja Kultuurikatla ühisel koostööl eelmise aasta lõpus valmi-nud Põhja-Tallinna loomemajanduse uuringus vaadeldakse, miks on selline situatsioon välja kujunenud just ühes kindlas linnapiirkonnas ja millised te-gurid väljaspool loomemajandust en-nast on selleks oma tõuke andnud.
Ei ole väikseid kohti, on ainult väiksed ideed – see oli uuringus väljapakutud erinevate Kalamaja loomemajanduse tulevikustsenaariumite lähtekohaks.
1
Paik ja lokaalsus loeb. Võib-olla veelgi enam kui puhtalt majanduslikud näi-tajad on loomemajandust käivitavaks jõuks kõik need tabelitesse ja tulpa-desse mittemahtavad asjad: inimesed ja nende omavahelised suhted, miljöö, kus oma koht on nii arhitektuuril kui ka kohalikul igapäevaelul, kuuldud ja läbielatud lood, ajalooline eripära jne. Ehk kõik see, mida mõeldakse siis, kui räägitakse ühe paiga identiteedist.
Põhja-Tallinna loomemajanduse uu-ring annab hea lähtekoha edasiseks tegevuseks. Selleks, et head mõtted ükskord ka reaalselt meie elu mõju-tama hakkaksid, on plaanis Telliskivi Loomelinnakul ja Kultuurikatlal lähi-tulevikus käivitada esimesed kolm uu-ringust välja kasvanud pilootprojekti. Esiteks avada interaktiivne piirkonna veebikaart, kuhu peale kanda kõik uuringu käigus kaardistatud loome-majanduse asutused, tugistruktuurid, piirkonna avalikud asutused, potent-siaalsed ja probleemsed alad, samuti aktiivsed käiguteed ja ohtlikud takis-tused piirkonda sisenemisel.
Teiseks pannakse kokku esimene üli-koolide ja väikeettevõtjate vaheline projekt, mille eesmärk on välja töö-tada spetsiaalselt lokaalse linnaruumi tingimusi ja majandussuhteid arves-tav ärimudel. Kolmandaks hakkavad toimuma väiksemad töötoad, et leida lihtsaid ja soodsaid lahendusi Põhja-Tallinna avaliku ruumi kujundami-seks.
www.telliskivi.eu/Loomemajanduse-uuring.pdf
2
Fotod: Aet Ader, Katrin Tõugu
vaatlemine loomemajanduse konteks-tis ebaloomulik.
Ettevõtluse strateegiad, raha jaotamise meetmed, kasvuvisioon ja hulk loo-memajanduse misjonäre – pole just kõige loomingulisem kompott? Sel-lisena on loomemajandus määratud hääbumisele, nagu on juba tõestatud Prantsusmaal ja Inglismaal. Tuleneb see valdkondade jäärapäisusest, loo-minguliste inimeste ükskõiksusest, protsessi bürokraatiast või mõiste tehislikkusest, see polegi tegelikult oluline. Kõik faktorid mängivad siin üheaegselt rolli ja kui tervik ei toimi, siis pole mõtet ka punnitada. Eran-diks võib tuua ehk loomeinkubaato-rid, mis, kui juhinduda klassikalise majanduse ja ettevõtluse mudelitest, sünnitavad ja kasvatavad üles uusi elujõulisemaid ettevõtteid. See on käega katsutav tegevus ja enamasti ka tulemuslik.
Mida siis teha?
Et paneme putka kinni ja lähme ot-sime Euroopast uue trendi? Siiani ma ei mõista, miks võttis loomema-jandus Eestis endale valdkondadega piiratud de!nitsiooni ja loobus po-tentsiaalsusest teha loomemajanduse all sõna otseses mõttes mida iganes. Näiteks miks ei võiks loomemajan-dust vaadelda hoopis loovmajanduse-na, st programmina, mis tegeleb uute majandusmudelite genereerimisega, katsetamise ja esmapilgul kokkuso-bimatute huvigruppide kaasamisega erinevatesse pilootprojektidesse. Mida see tähendaks?
Loomemajandus kui terve rida ette-võtlusvaldkondi jätab probleemistiku suuresti majanduse keskseks. Oht on aga selles, et ebatraditsioonilisi ideid hakatakse siin käsitlema klassikalistest
Herkko Labi, Telliskivi Loomelinnak
Kuigi Eesti loomemajandust toetavad ja arendavad fondid on olnud avatud juba mitu aastat, pole siiski segadus mõiste ümbert kuhugi kadunud. Loo-memajandus on tõesti üks parajalt hämar monster, kelle mitmepalgeliselt helkiv rüü tekitab segadust nii siin kui ka seal. Kord jookseb ta ringi Euroopa Liidu majanduspoliitika prioriteetide koridorides, siis koputab vastumeel-se kunstniku ateljee uksele. Mis sorti kummitus ta on? Ning kas selle kõi-ge levinum ja ametlikum versioon on praeguses situatsioonis piisav või peidab ta endas veel avamata potent-siaali?
Kõige tuntum loomemajanduse de-!nitsioon seob ühte kimpu ettevõt-lusvaldkonnad, mille puhul on loo-mingu osakaal tunnetuslikult justkui suurem. Näiteks disain, arhitektuur, !lmindus, muusika, käsitöö jt. Need moodustavad sarnaste väärtuste ja lähedaste töömeetoditega sektori. Tähtsaks peetakse sektori võimet luua midagi uut, olgu selleks ainulaadne arhitektuurne lahendus, uue funkt-siooniga käpikud või tüdrukute meeli hullutav poistebänd. Sellisena on ta ühiskonna uuenduslikkuse tähtis alli-kas. Potentsiaalsus millegi olulise sün-niks on sektoris suur ja seepärast tasub seda kummitust ka toetada. Miks siis selline hämarus?
Ebaloomulik moodustis
Probleemiks on loomemajanduse kui terviku tehislikkus. Sama hästi võik-sime võtta taksod, kullerid ja kauba-autod ning öelda, et need kuuluvad nüüdsest veomajanduse alla, nende ühine väärtus on neli ratast ja meie eesmärk on arendada veomajandus Eesti olulisimaks ekspordiartikliks.
Nii on ka loomemajandusel raske muutuda just kui selle valdkonna alla liigituvate ettevõtete ja organi-satsioonide identiteedi lahutamatuks osaks loomupäraselt. Pigem nähakse selles järjekordset majanduspoliitika trendi, mis on kummalisel kombel oluline inimeste jaoks, kes valdkon-dades ise igapäevaselt ei tegutse, ning samas trügib sellistele elualadele nagu kultuur, kunst ja rahvapärimus, mil-le seos kasumi teenimisega on pigem nõrk ja mistõttu tundub loometöö
majanduskriteeriumitest lähtuvalt ja juba enne, kui ideed ennast tõestada saavad, välistatakse hulgaliselt potent-siaalseid arengusuundi, mille kulgu pole võimalik ette näha.
Loovmajanduse idee on selles, et ee-malduda loomemajanduse kui teatud ettevõtluse kontseptsioonist ning selle asemel kõneleda pigem taimelavast, mis sünnitab uusi mudeleid ja muu-tusi. See taimelava on ennekõike tun-netuslikult piiritletud linnaruumiline väli, kus lisaks loomemajandusele asetsevad haridusasutused traditsioo-nilistest koolidest ebatüüpiliste õppe-vormideni välja (töötoad, retked, tal-gud), kogukonnaliikumine ja kohalik elanik, toetusstruktuurid (linnaosava-litsus, fondid), teised ettevõtlusvor-mid, avalikud asutused ja vabasektor. Kui piirkonnaks on Põhja-Tallinn või mingi mõtteline osa sellest, siis loov-majandus on selle piirkonna tegevust
hõlmavate platvormide kogum, mis viib omavahel kokku erinevaid toimi-jaid, soodustab kommunikatsiooni ja tegeleb kogu terviku suhtes kasulike ja arenemisvõimeliste koostöömudelite väljatöötamisega.
Näiteid, kuidas selline tegevus võiks toimida, on väga erinevaid. Selleks võib olla lokaalse „raha” kasutusele võtmine, piirkonna lubaduste pan-gandus, klastrid elanike ja ettevõtete vahel, piirkonna hoovide aiasaaduste jagamine supiköökidele, linnaosavalit-suse sisekujunduse muutmine kohali-ku sisekujundaja tasuta tehtud plaani alusel, milles eest loomemajanduse tõmbekeskus annab sisekujundajale pooleks aastaks kasutada tasuta pinda. Või mõne suursündmuse puhul koha-like elanike hoovikohvikute avamine Noblessneri sadamasse, et nii koos teenindada väljastpoolt piirkonda saa-buvaid külalisi.
Miks ei võiks loovmajandus olla oma-moodi eksperiment kogukondade lokaalse majandusega, kus suhteid ei pea alati väljendama rahaühik? Täpselt samamoodi on võimalik ehitada üles inkubaatoreid, kaasata disainereid, muusikuid, infotehnoloogiaarenda-jaid, tõsta nii innovatsiooni taset ja
seejuures tegeleda ka teadmuspõ-hise ekspordiga. Ning mis kõige olulisem – ülesandeks on uute elumudelite loomine. Seega me anname endale mõista, et maa-
ilma majandusmaagia on õrn ega huvitu kriisi ajal või eel niivõrd
käputäie eestlaste nurinast. Globaal-se virvarri paratamatusega leppimise asemel tuleb genereerida ideid, kuidas toimida lokaalselt teistmoodi ja samas uuenduslikult. Loovmajandusel on see tahe seesmiselt olemas. Kui vaid subjektidel julgust oleks.
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 13Põhja-Tallinn
Mis toob loomingulisi inimesi Põhja-Tallinna? Loomemajandus või loovmajandus?
4
Foto
: Cla
zzi F
aceb
ooki
lehe
lt
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 14Looming
Kunst, mis toob inimese linnale lähemale
LIFT11 flaier: Polaar
Merit Kask, [email protected]
Selle aasta maist septembrini leiab Tallinnas aset linnainstallatsioonide festival LIFT11. Kesklinna ja selle naabruskonda kerkib 17 kohaspet-sii!list kunstiteost, mis kasutavad ära kohaliku avaliku ruumi võima-lusi. Milleks valmis olla ja mis üldse on linnainstallatsioon, tutvustab maastikuarhitekt Kadri Klementi.
Mis on linnainstallatsioon?
Linnainstallatsioon on kunstiteos, mis ei asu galeriis, vaid avalikus linnaruu-mis. See on tihti ajutine, aga ei pruugi seda olla. Et linnas on rohkem ruumi kui galeriis, siis on linnainstallatsioon enamasti suuremõõtmeline. Tegu on kohaspetsii!lise kunstiga, kus asukoht on osa teosest.
Kuidas linnainstallatsioonidega te-gelemine alguse sai?
1960ndatel ja 1970ndatel tõusis Ameerika Ühendriikides esile maa-kunst (land art), mida kannustas kunstnike protest kunsti kommert-sialiseerumise vastu. Maakunsti võt-meteoseks peetakse Robert Smithsoni „Spiral Jettyt” (1970) ehk hiiglaslikku kiviklibust ja pinnasest kokku kuh-jatud spiraalset muuli Suures Sool-ajärves Utah’ osariigis. See on kunst, mida ei saa keegi mitte mingi raha eest galeriisse ega muuseumi paiguta-da või oma erakogusse sulgeda. Gale-riist linnaruumi kolinud kunst pidas oluliseks ka suhet publikuga – kunsti kättesaadavust, nähtavust ja publiku osalust selles.
Kuivõrd poliitiliseks võib seda kunstivormi pidada?
Võrreldes valitsejat esindava ratsamo-numendiga kesksel linnaväljakul võib linnainstallatsiooni pidada apoliitili-seks, ta ei pruugi väljendada poliitilist sõnumit. Samas on avaliku linnaruu-mi näol tegemist alati poliitilise ruu-miga, milles toimuva tagant otsitakse ja leitakse poliitilisi seoseid.
Millised on olnud kõige tuntumad ja enim reaktsioone tekitanud lin-nainstallatsioonid maailmas?
Näiteks maailmakuulsate kunstnike Christo ja Jeanne-Claude’i polüp-ropüleenkangasse pakitud Berliini Riigipäevahoone (1995), mida käis vaatamas üle viie miljoni inimese. Omamoodi äraspidise linnainstallat-sioonina võib meenutada ka suurteost Berliini müür (1961–1989).
Mis seis selles vallas Tallinnas on?
Võrreldes Tallinna suurust teiste maa-ilmalinnade omaga, siis on meil omas mõõtkavas linnainstallatsioonid täitsa esindatud. Rohkem ühiskonna tähele-panu ja meediakaja on võitnud konk-reetsetele valupunktidele osutanud „Sebra” (2005) ja Kristina Normani „Kuldsõdur” (2009). Eelmist aastat ilmestasid mitmed projektid Tallinn 2011 üritustesarja „52 ideed” raames ja sel aastal on linnaruumi oodata konkursil LIFT11 välja valitud teo-seid.
Mis suund praegu linnainstallat-sioonide vallas tooni annab?
Üks suurem teema on linnaruumi ka-sutatavus ja selle laiendamine, linna-elanike sideme tugevdamine oma ko-dukohaga. Ka LIFT11 projektide seas on installatsioone, mis sellest ideest lähtuvad. Näiteks on suvel plaanis püstitada Kalaranda riietumiskabiinid ja muud supelrannale iseloomulikud elemendid (projekt „Kalarand”, auto-rid Toomas Paaver, Teele Pehk, Triin Talk).
LIFT11 projektidega saab lähemalt tutvuda koduleheküljel www.lift11.ee.
Kadri Klementi
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 15Looming
Utoopiline T-linn: Lilli-Krõõt Repnau
Kultuuripealinn.
Loss. Kultuuri säilitamine.
Väike-Ameerika HÄÄL nr. 8. Kevad 2011 16
Väike-Ameerika HÄÄL
on leht neile, kes loovad oma linna ise. Erilise hoolega suhtume Tallinna kesklinna ja selle naabruskonna kohalikesse tegemistesse, aga meid ei jäta külmaks ka linna, sh Tallinna arengud üldisemalt.
Lehte annab välja Uue Maailma Selts. Lehe ilmumist toetab Vabaühenduste fond, mis on rahastatud Islandi, Lichtensteini ja Norra poolt EMP !nantsmehhanismi ning Norra !nantsmehhanismi vahendusel. Toetuste koordineerib Avatud eesti Fond.
MTÜ Uue Maailma Selts on loodud Uue Maailma piirkonna elanike ühendamiseks ning siinse elu edendamiseks arvestades piirkonna ajalugu ning arhitektuurset olemust. Samuti on Seltsi eesmärgiks keskkonnasäästliku mõtteviisi propageerimine ning kodukandist omanäolise elukeskkonna arendamine
MTÜ Uue Maailma Selts, registrikood 80246548Koidu 68 B, Tallinn 10122, [email protected] koduleht: www.uusmaailm.ee.Sampo pank, arve 333003840002Seltsimaja fondi arve: 333905530009
Aivo Vaske, puhvetiekspert
Moodsad ettevõtlusteooriad väidavad, et samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete jaoks on kasulik koonduda klastritesse ehk omaette territoriaalsetesse kimbukestesse, kus ettevõtted oma tegevusega üksteist toetavad, nii et selle tulemusel akumuleeruvad sidemed, teadmised, kapital ja kliendid.
Näiteks kunagi tegutses aadressil Kopli 27 otse keemilise puhastuse kõrval paari lauaga minipuhvet, kus pühapäeviti ülihead seljankat pakuti. Nipp oli selles, et hüva leem keedeti valmis juba reedel ning sel oli siis pühapäevani aega potis seistes küpsemat buketti omandada. Põhjuse tolle puhveti külastamiseks andis aga lähedal asuv Tallinna suurim kasutatud riiete äri (Paavli 6), kust sai kilohinnaga 46 krooni (u 3 eurot) moodsaid rõivad osta. Isegi kaubamärgi Armani (originaal) soetamine ei käinud nii poe klientuurile üle jõu, ainult pealehakkamist ja õnne oli tarvis. Nagu ka selles ettevõtlussektoris tegutsedes, mis võimaldab sama kaubamärgi rõivaid osta juba Stockmannist, seejuures oluliselt soolasema hinna eest.
Lambi All
Ühe töise päeva pärastlõunal võtsime staarfotograa!ga ette trammireisi Koplisse Angerja peatusse, et uurida, kas moodne ettevõtlusteooria jätkuvalt praktikas toimib. Vanade aegade mälestuseks vali-sime külaskäigu esimeseks peatuskohaks legendaarse seljanka-puhveti järeltulija, mil nimeks igati sümpaatne Lambi All. Puhvet oli tööpäevaselt asine. Saali ühes otsas lösutas piljardilaud, teisel pool sirgus lett, mille eripäraseimaks kujundusele-mendiks oli selle kohal nöörkiiges kõlkuv kloun. Klientuuri moodustasid peamiselt hilised lõunatajad. Ainult üks härra ja tema noorem kompanjon leidsid mahti
aeg-ajalt letist uus õlu tellida ja nahk-mööblil lösutades mõtteid vahetada.
Praed maksid 3-4 euro vahel. Pudeli Starõi Melniku eest küsiti 2 eurot. Veinidest oli saada Tonino, Tokaji, valge Dreamer, punane Late Harvest ja üks glögi. Kindel valik! Tellitud Ljulja kebab saabus kohale loetud sekunditega. Kuigi ka kebabile pole otseselt midagi ette heita, olid roa parimaks osaks kartulimaitseainega maitsestatud kartulid. Kõht tühjaks ei jäänud. Läbi läks ka fotograa! osav plaan tellida kunstiliselt lahtilõigatud praevorstide garneeringuks üha kallinevat tatart. Lahkusime rahulolevalt, ent
üllatumata. Seljanka jäi proovimata. Kõrvalmajas tegutsevasse Paavli bistroosse piilusime vaid üle ukse. Lühike järeldus: bistroohinnad olid mõnevõrra soodsamad kui Lambi All, kuid kvaliteedi peab lugeja ise ära proovima.
Tekstiilielamused
Täis kõhuga siirdusime uuenenud Paavli ärisse. Ja asja pärast. Varasemad hunnikud hüva kraami oli asendunud ühikupõhiselt hinnastatud valikuga riidepuudel. Kaalukaubast polnud jälgegi ja ka moodsaid brände silma ei hakanud. Saal on aga suur ja mine tea, millal õnn naeratab. Kaalupõhist ärimudelit rakendab see-eest
vähemalt osaliselt kauplus Kiiver (Kopli 33 / Paavli 1), kus müüakse kilohinnaga kasutatud NATO varustust. Sealsamas oli saadaval ka Barbie-roosa mikrolaineahi ning ideoloogiliselt kallutatud t-särk kirjaga „Atheism – a non-prophet organisation”, mis fotoässa pettumuseks talle kolm numbrit väike oli.
Varane teledisko
Vahepealne plaanitud sissepõige baari Vita (Paavli 4) jäi kahjuks ära, sest kutsuva ilutulestiku-kleepsuga uks oli lukus. Küll aga õnnestus pärast tekstiilielamusi kül-astada Paavli tänava lõpus asuvat Söögi-tuba, kus olid saadaval nii vesisevõitu aga see-eest odav bor# kui ka igati kvaliteetsed kapsarullid ja praetud kanamaks otse ku-linaarialetist. Sai ka sooja teed, mis oli abiks, sest kohalike tekstiiliklastri ettevõt-jate jaoks on kokkuhoid südamelähedane teema ning oma kaupa ja teenuseid paku-vad nad võrdlemisi jahedates ruumides, endal seejuures üks või mitu soodsalt han-gitud kasukat seljas.
Televiisorist tuli Söögitoas taustaks Kanal 7, kus män-giti sajandialguse tantsupalu. Mi-nusugusele gur-maanile seal nähtud rannas karglemised
Fotod: Siim Männik
Tahad ka kedagi-midagi soovitada? Kirjuta kas [email protected] või saada meile kommentaar kodulehel www.hääl.eu.
ja vilkuvad värvilised tuled muidugi mi-dagi ei pakkunud, küll aga leidis fotograaf tollest moodsa aja muusikalist oma sõnul mitu huvitavat rakurssi.
Kiire hüppega üksikult üldisele võib tõdeda, et Angerja klastris toimetavad korralikud pereinimesed. Kui Vita sulges uksed juba kell neli, siis Söögitoaski kestis teledisko vaid kella viieni. Pärast tööpäeva lõppu pole õlle- või brändihuvilistel enam Paavli tänavale asja. Samas peaks Lambi All tegevust siiski kauemaks jaguma.
Plaan oli lõpetada külastusretk magus-toiduga, aga seda saada ei õnnestunudki. Edasi tuli juba siirduda Sõle tänavale, ent sealsetes klastrites keskendutakse juba kahjuks teistele majandussektoritele nagu hasartmängude korraldamine ja ter-vishoiuteenused.
Kokkuvõttes võiks öelda, et Angerja klastril on potentsiaali, kuid igati abiks oleks kogenud reisikorraldaja silm, kes suudaks ette näha erinevate tarbijate vajadusi ning ümbritseva stiihia tuua kokku ühe mütsi alla nii, et sellest sünniks reaalne koostöö klientide hüvanguks ja oma äri eduks.
PS. Kes siiski gurmee-elamust otsib, võiks külastada pigem Angerja trammipeatusest linna poole jäävat, Kopli ja Erika tänava nurgal asuvat Hiina toidu restorani. See asub otse büroo Hauakivid kõrval. Road on igati kiiduväärsed ja mõne hinnangul kõige autentsemad Tallinnas. Kes pole
Täna fookuses: Angerja peatuse gastronoomia- ja tekstiiliklaster
Soovitused