seks, valed ja eneseusk

Katrin Lust-BuchananSeks, valed ja eneseusk

Ajakirjanik Katrin Lust-Buchanan lahkus mõne aasta eest Eestist ambitsioonika eesmärgiga läbi lüüa Briti meelelahutusmeedias. Uskumatuna tundunud plaan õnnestus – Katrin intervjueeris mitmeid maailmakuulsaid tähti ja sai töökoha juhtivas Londoni päevalehes. Kuid samal ajal tabasid teda kodumaal meediarünnakud. Katrinit süüdistati blufi s, lugude välja mõtlemises ja kõige krooniks ilmusid avalikkuse ette intiimsed fotod, kus Katrin alasti poseeris.

Siin raamatus räägib Katrin oma teekonnast Londonisse – raskustest, lootusetuse tundest ja soovist tagasi koju pageda. Sellest, kuidas ta otsustas jääda, edasi võidelda ning oma unistused hoolimata kadedusest ja reetmistest teoks teha.

«Seks, valed ja usk iseendasse» pole kirjutatud neile, kes arvavad, et ma olen kuulutamas tõde või lükkamas ümber varasemaid negatiivseid meediaväiteid, vaid eeskätt neile eestlastele, kel on plaan suurde maailma õnne otsima minna või kes on sellest kas või korra elus unistanud.

Minu raamat jutustab väljakutsetest, mis algavad hetkest, mil lennukiaknast ei paista enam Lennart Meri nimeline lennuväli ja kodumaa rohelised metsad. Sel momendil algab igaühe isiklik teekond, mis on tulvil kõike uut, mida kodus ei koge, olgu äraminejaks siis poliitik, supermodell, ehitaja, lapsehoidja või – nagu mina – ajakirjanik.

Katrin Lust-Buchanan SekS, valed ja eneSeuSk

Autor Katrin Lust-Buchanan

Toimetaja Helen Eelrand

Keeletoimetaja Anneli Sihvart

Kujundaja Siim Saidla

Fotod autori erakogust

Trükk Greif

ISBN 978-9949-9035-6-6

Kirjastaja Amanda Gris

www.amandagris.com

© Katrin Lust-Buchanan ja Amanda Gris, 2010. Käesolevas raamatus avaldatud

tekstide ja fotode avaldamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma väljaandja

eelneva kirjaliku loata. Kõik õigused on kaitstud.

SiSukord 5

SisukordEessõna 7

Kättemaks lapseea ahistamise eest 8Surma eelaimus 15

Rikka sõbranna toel ajaleheärisse 19Koolilehe toimetajast tippärimehe kallimaks 25

Esiküljele! 35Jumala ja õppejõudude palge ees 42

Suvepäevadelt surmasuhu 47Elumere lained ja unistuste amet 56

Lustilood 63Tudeng nimega Iha 70

Räpane Ida-Euroopa lits 80Võidujooks jootrahale 90

Imeline Kaja 100Ilusad tüdrukud arveid ei maksa 107

Tuhkatriinu ball 114Ülesmäge 123

Armukolmnurk Itaalias 132Need vastikud mehed! 151

Kauaks sa siia jääd? 156Meie salajane kooselu 161

Valged pulmad 171Kate Mossi sünnipäevapidu ja 400 naela 174

Leonardo, ära näri küüsi! 184Mürgised salajutud 192

Kaotamas kõige tähtsamat 197Lõikus ja tõde 209Kuulsas kehas 216

Hobune nimega Tartu 229Väljamõeldud mees ja paljas mina 235

6 katrin luSt-Buchanan «SekS, valed ja eneSeuSk»

Noahoop selga 246Armastus ja raha 255

Andestus 260Usk iseendasse 266

eeSSõna 7

Eessõna«Seks, valed ja usk iseendasse» pole kirjutatud neile, kes arvavad, et ma olen kuulutamas tõde või lükkamas ümber varasemaid nega-tiivseid meediaväiteid, vaid eeskätt neile eestlastele, kel on plaan suurde maailma õnne otsima minna või kes on sellest kas või korra elus unistanud.

Minu raamat jutustab väljakutsetest, mis algavad hetkest, mil lennukiaknast ei paista enam Lennart Meri nimeline lennuväli ja ko-dumaa rohelised metsad. Sel momendil algab igaühe isiklik teekond, mis on tulvil kõike uut, mida kodus ei koge, olgu äraminejaks siis po-liitik, supermodell, ehitaja, lapsehoidja või – nagu mina – ajakirjanik.

Katrin Lust


Ü H E t E i S t K Ü m n E S p E A t Ü K K

Räpane Ida-Euroopa lits

Kursusevenna kaudu sain teada, et Londonis elab ajutiselt endine Eesti Päevalehe reporter Antti Oolo, kellega olin esmakordselt kohtunud Päevalehes suvepraktikal olles. Endine krimireporter pani toona Londonis põrandaid ja remontis suurt maja linna põhjaosas Cricklewoodis.

Helistasin Anttile paar päeva enne lõplikku ärasõitu Eestist – äkki oskab tema nõu anda, kuidas ma endale Londonis taskukohase üüri-pinna leiaksin.

Antti lubas abivalmilt asja uurida. Ta arvas, et ehk õnnestub mul isegi üürida üht tolle maja tubadest, kus ta parasjagu remonditöid tegi. Kahekordne maja oli tema sõnul niikuinii nädala jooksul valmi-mas ja omanik otsis sinna üürnikke.

«Näed, on ikka vastutulelikke ja südamlikke eestlasi ka olemas,» rõõmustasin.

«Ah, mis sa nüüd,» vastas tema, «tule aga tule!»Mul oli hea meel, et olin leidnud Londonis teise eestlase – kellegi,

kes mind ees ootab. Üksi suurde maailma minna oli mõnevõrra hirmutav.

Enne kui ma oma Väike-Karja tänaval asuva üürikorteri ukse lõplikult selja taga kinni lükkasin, helistasin veel korra Anne peatoi-metajale Tiina Langile. Tõelise argpüksina ei olnud ma ülemusele plaanist Londonisse kolida rääkinud ja tundsin ennast sellepärast ääretult nigelalt.

Kuigi olin kõik oma lood ja tööd ajakirjas ennetähtaegselt lõpeta-nud ja ära saatnud, puudus mul julgus Langile tõtt rääkida: minu vii-

räpane ida-euroopa litS 81

masest Londoni reisist kuuldes oli ta nii marru läinud, et ma lihtsalt ei julgenud temaga reisi teemadel uuesti silmitsi seista.

«Hallo!» vastas Lang mu kõnele.Seisin viimast korda oma korteri ukse peal, suutmata öelda ühtegi

sõna. Panin toru hargile.Teatud situatsioonides käitun ma täieliku argpüksina, matan

nagu jaanalind pea liiva alla ja ootan, et keegi asja minu eest ära lahendaks.

Täna, mitu aastat hiljem, on mul Tiina Langi ees oma teo pärast piinlik. Raamatus ma vabandama ei hakka, loodan vaid, et ühel päeval on mul julgust ja juhust seda silmast silma teha.

Otsustasin veeta oma viimase öö Eestis sõbranna Tuuli juures Aedvilja tänaval. Ostsime pudeli kihisevat ja muljetasime pea terve öö.

Tuuli ilmselt mäletab, et olin tol hetkel üsna liimist lahti, ükskõik kui kindel ma oma plaanis ka olin, Londonisse kolimine oli minu jaoks raske samm.

Hirmust ebaõnnestuda ostsin isegi igaks juhuks lausa tagasilennu-pileti kolm nädalat hiljemaks teadmisega, et kui ma selle ajaga tööd ja korterit pole leidnud, tulen tagasi koju.

Kolme nädala jooksul oli mul kulutada 9000 krooni – viimane palk Annest, mis toonast kurssi arvestades võrdus umbes 350 naelaga.

Eestis tuli selle rahaga välja, aga Londonis ei ulatunud see isegi mitte alampalga tasemele.

Hommikul ärkasin vara, muretsemiseks enam aega polnud. Sead-sin end kiirelt valmis ja siis tuligi minna. Sõbranna tõusis uniselt üles ja kallistas mind ukse peal. Kui oma suurt musta kohvrit Linnatakso pagasnikusse tõstsin, hõikas Tuuli korterelamu kajavast trepikojast mulle järele: «London on käkitegu!»

Antti ootas mind, nagu lubatud, Victoria raudteejaama ees täpselt keskpäeval. Sõbralikult ulatas ta käe ja aitas mu kompsudega punase kahekordse bussi peale.


Teel Cricklewoodi rääkisime minu otsusest kolida Londonisse, elust Eestis, põrandate panemisest ja paljust muustki.

Antti näis heatahtlik ja abivalmis. Kananahk tuleb ihule, kui mõt-len, kuidas ma küll ilma temata Londonis oma esimese päeva oleksin veetnud.

Cricklewood asus südalinnast pea tunnise bussisõidu kaugusel. Õnneks väljus sealt kiire Jubilee metrooliin, mis mu hiljem iga päev 20 minutiga kesklinna viis.

Minu uus kodu asus inetust Kilburni peatänavast eemal, see oli rahulik rajoon, kus leidus isegi rohelust. Anttil olid majas veel mõned remonditööd pooleli, aga omaniku loal võis seal juba ööbida.

Lisaks meile kahele oli seal end sisse seadnud Antti britist sõber, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta.

Esimese nädala elasime kolmekesi suure elutoa põrandal, kuhu Antti oli külg külje kõrvale kolm madratsit asetanud. Nädala pärast, kui maja valmis, pidin sealsamas üürima toa.

Ainult tänu niisugusele kokkuleppele sain esimesel nädalal majas tasuta elada.

Eestis arvutasid inimesed alailma, kui palju Inglismaal teenida võiks. Keegi ei arvestanud numbreid kokku lüües sellega, kui kallis on sealne elu. Raha lausa põleb Londonis! Ainuüksi ühekordne metroopilet maksab umbes neli naela, viis aastat tagasi oli see umbes sada krooni.

Eestist tulles arvutasin ka mina alguses kõike kroonidesse ja see-pärast võtsid väljaminekud esimese kahe kuu jooksul tihti silme eest mustaks.

Antti õpetas mulle kokkuhoiunippe. Näiteks soovitas ta tavaliste supermarketite asemel minna odavamasse poodi nagu Lidl, sealt sai sama kraami kätte hulga odavamalt kui Tesco või Marks&Spenceri toidupoest.

Antti eesmärk oli Londonis raha koguda ning sealt suve lõpus lahkuda.

Mäletan, kuidas ta sõi päevast päeva nuudleid, mida poest 70 penni


eest ostis. Ise põhjendas ta oma kentsakat dieeti sellega, et parem on raha hiljem perega Eestis nautida, kui seda üksi Londonis kulutada.

Nigela elukvaliteedi pärast ei lasknud Antti tujul langeda, restora-nis lootis ta käia söömas pigem Eestis kui Inglismaal. Mina nuudleid endale sisse ajada ei tahtnud ja Eestisse tagasi pöörduda ei plaaninud ma samuti niipea.

Selleks, et Mirroriga uuesti ühendust võtta, pidin leidma loo, mida neile pakkuda. Eks ma alguses selle jahil olingi, aga kuni esimese suure uudise leidmiseni pidin leppima lihtsama töökohaga, mis hinge sees hoiaks. Põrandaid ma panna ei osanud, otsisin pigem ettekandjatööd.

Eestist sai Euroopa Liidu liige 2004. aasta mais. Mina läksin Londonisse kaks kuud hiljem, juuli alguses. Kuigi Eestis tundus, nagu oleks maailm Euroopa Liidu laienemisega valla läinud, oli siin olukord teistsugune.

Töökoha otsimisel ei olnud mul muud võimalust, kui koputada res-toranide ustele ja otsesõnu küsida. Suur oli mu üllatus, kui avastasin, et London oli täis n.ö uusi eurooplasi: poolakaid, tšehhe, horvaate ja slovakke, kes kõik minu kombel sealt õnne otsisid.

«Sa oleksid pidanud tulema paar kuud varem, kohe kui piir lahti läks. Hetkel on tööjõu uputus ja midagi leida on väga raske,» selgitas suvaline kesklinnarestorani mänedžer mulle järjekordsel tööotsingul.

Tõsi ta oli, töö leidmise mõttes sattusin Londonisse kõige kehvemal ajal. Tänaseks on paljud toona Londonisse tulnud idaeurooplased koju naasnud ja tööpakkumisi on majanduskriisist hoolimata ilmselt lihtsam leida kui aastal 2004.

Alguses õudselt ärritas, kui kohalikud kutsusid mind Katjaks Venemaalt. Katjaks kutsutakse mind praegu endiselt, ainult et viie aasta jooksul olen kogunud nii palju julgust, et suudan britte õpetada minu nime õigesti hääldama. Enne olin selleks liiga arglik.

Selgitused Eestist ja meie riigi erinevusest Venemaaga olen ammu


unustanud. Kes meid teab, teab niikuinii. Ülejäänud peavad meid venelasteks paraku elu lõpuni.

Teisel nädalal hakkas hirm vaikselt naha vahele pugema. Eriti siis, kui olin käinud kümnete poodide ja restoranide uste taga, aga endiselt töötuks jäänud. Kas ma tõesti pean tagasi Eestisse minema? Mind ei oota seal ju mitte midagi! Igal hommikul puhkesin selle mõtte peale nutma.

SL Õhtulehest olin lahti öelnud ja Annest sõnagi lausumata põgenenud. Pealegi oleksin Eestisse tagasi minnes olnud paljas kui püksinööp, olin Londonis ära kulutanud kõik oma säästud.

Kõige hullemaks kujunes olukord siis, kui pidin elutoa põrandalt kolima maja kõige väiksemasse tuppa. Toa suurus oli minu enda soov, töötuna suutsin oma säästudest maksta vaid kõige madalamat üüri.

Maja, mida Antti remontis, oli Victoria-aegne ehitis, suur ühe- pereelamu, mille tubasid majaomanik ühekaupa välja rentis. Koridori ja keerdtreppi kattis kulunud, rohelise mistra moodi vaip. Tapeet oli kindlasti vanem kui mina.

Kuigi punastest tellistest laotud vanaaegsete akendega maja tun-dus väljast armas, oli see seest kehv, niiske ja kole. Koridoris rippus ajast ja arust plastmassist lamp. Kõigi maja elanike vahel jagatud elutoas, mis asus köögi kõrval, seisid kaks räsitud auklikku diivanit, millest ühe olid üürnikud kellegi rämpsuhunnikust sisse tassinud. Suure toa akna all seisis koltunud söögilaud, mille ümber olid aseta-tud nõukogude aega meenutavad metallist toolid. Esimesel korrusel asuva elutoa aken oli turvatud inetute trellidega.

Mina elasin kahe ruutmeetri suuruses, vangikongi meenutavas toas, kus lisaks kitsale ühe inimese voodile olid veel kraanikauss, sea-silma suurune televiisor, külmkapp ja lagunevate ustega riidekapp.

Põrandat kattis pruun voltis linoleum. Loomulik päevavalgus toas puudus, kitsast aknast paistis naabrite hall kõrge kivisein, mis oli minu toale nii lähedal, et sain seda igal hommikul akent lahti tehes käega katsuda.


Selles toas valasin rohkem pisaraid kui terves ülejäänud elus kokku.

Antti sõi all köögis nuudleid, tuba oli rõske ja raha nii otsas, et ma ei saanud isegi emale koju helistamiseks telefonikaarti osta. Olin oma eluga täielikus ummikus.

Päevade viisi linna peal tööd otsinult oli kõige raskem koju tagasi vangikongi magama minna. Mõnikord kolasin ringi hilisööni: mida kauem sellest urkast ära suutsin olla, seda paremini end tundsin.

Kodustele ja sõpradele Eestis oli minu tegelikust olukorrast raske rääkida. Olin Eestist minema põrutanud niisuguse bravuuriga, et paljud soovisid mu rumala unistuse luhtumist ja mu koju naasmist, saba jalge vahel, mida ma uhkuse tõttu aga polnud valmis tegema. Kinnitasin ikka tähtsalt, et kohe-kohe on kõik paremaks minemas ja mu elul pole häda midagi.

Helistasin siiski viimases hädas sõbranna Stella K. Wadovskyle vaid mõned päevad enne tagasilennukuupäeva. Stella oli ainus, kellega sain asjadest nende tegelikes värvides rääkida.

Sõbranna helistas mu muret kuuldes silmapilkselt paarile Londo-nis elavale sõbrale, kellega ma paar päeva hiljem juba kohtusin. Olin nii vaene, et mul ei olnud isegi mobiiltelefoni, et neile ise helistada. Stella leppis minu eest kokku kohtumise aja ja koha.

Rääkisin sõbranna tuttavale ausalt, et olen oma eluga puntras.Ta kuulas mu ära ja ma mäletan, et ta ostis mulle meie esimesel

kohtumisel lõunasöögi ja mobiiltelefoni. Mulle tundus siis, nagu ta oleks mu mobiili peale kulutanud terve varanduse. Olin talle selle eest muidugi südamest tänulik. Ma ei olnud seda temalt palunud, aga ilmselt ta nägi, kui abitusse seisu ma suures linnas olen jäänud, ja missuguse teisel moel oleks ta saanud mulle helistada?

Kui ma täna samasse Oxfordi tänava mobiilipoodi astun, on tas-kutelefonide hinnad minu jaoks teistsuguse mõõtme omandanud. Kolmekümnenaelase telefoni jõuab siin Londonis osta praktiliselt igaüks. See maksab vähem kui mõnes kesklinna restoranis pakutav lõunasöök. Toona tundus see summa aga hiiglaslik.


Mobiiltelefoni ostuga on sisserändajatel Londonisse kolides üldse üks suur jama. Lepingulist telefoni on esialgu võimatu saada, kuna selleks peab telefonifirmale esitama elektri- ja veearveid, mis kinni-tavad, et isik on riigis arvel ja viibinud seal rohkem kui kolm kuud.

Stella sõber lubas tuttava restoraniomaniku käest küsida, et ehk on tal või mõnel tema tuttaval mulle pakkuda ajutist ettekandjakohta.

Jooksin õnnest joovastunult koju ja rääkisin juhtunust Anttile, kes sõnatult mu uut mobiiltelefoni näppis.

«Mulle ei anna küll keegi midagi tasuta. Sa poleks tohtinud seda vastu võtta. Selle eest pead sa sellele vanamehele nüüd keppi andma.»

«Ta on abielus ja Stella sõber. Mingit keppi ei pea ma andma. Kõik ei ole sellised,» vastasin Anttile, olles ärritunud, et ta mu tuju proovis rikkuda.

«Sa ei tunne inglise mehi, sa oled siin nii vähe olnud. Sa oled nen-de jaoks räpane idaeurooplane ja lits. Niisuguseid asju ei tohi vastu võtta. Vean kihla, et mingit tööd sa tema käest ei saa. Sa oled kõige lapsemeelsem inimene, keda ma elus kohanud olen.»

Jooksin krigisevatest treppidest üles oma vangikongi ja surusin ukse enda järel kinni. Pisaraid ma Anttile näidata ei tahtnud.

Miks ta pidi niisugune olema, kas ta tõesti mõtles, mida ütles?! Võib-olla ma tõesti meeldisin sellele härrale? Issand!

Aga mida muud oleksin ma saanud oma olukorras teha? See oli minu ainus ellujäämisvõimalus!

Sellest hetkest peale hakkas Antti mulle üha rohkem märkusi tegema.

«Kus sa eile jälle poole ööni olid?»«Kas sul vastik ei ole mingite vanameestega ringi ajada?»Mina ei saanud üldse aru, miks ta oma nina minu eraellu toppis.

Püüdsin talle oma plaane selgitada, aga Antti negatiivsus tappis ükskõik millise minu idee.

«Äkki sa meeldid talle?» küsis ema, kui Antti mu järjekordselt iseendale teadmata nutma oli ajanud.


«Ei saa olla. See pole tõsi!» vastasin emale telefonis.Olin alati Antti poolt olnud ega unustanud hetkekski, et ta oli mulle

Londonisse kolides sõbrakäe ulatanud.Ühel hommikul jooksis maja üks rentnikest ringi nagu pöörane ja

röökis kõigile uniselt maja peal ringi koperdavatele elanikele, et Antti oli teda enne tööleminekut noaga taga ajanud. Mina olin juhtunu hetkel pahaaimamatult oma koikus maganud. Pärast seda intsidenti läks majaelanike vahel lahti justkui kodusõda, milles igaüks poole valima pidi.

Antti sõber, kes oli seal viibinud minu saabumisest saati, oli teiste-le majaelanikele rääkinud loo, kuidas Antti istus Eestis vägistamise eest vangis, ja loomulikult olid kõik nii hirmsat lugu kuuldes kohe tagaaetava rentniku poolt.

Sellised jutud ringlesid Antti kohta tegelikult juba Päevalehes. Ta isegi korra selgitas mulle, miks ta kinni istus ja et lugu oli keerulisem kui lihtne kuulujutt. Enda sõnul oli ta kellelegi appi rutanud ja koge-mata ründajat nii kõvasti löönud, et see surma sai. Tegelikult ei olnud ma sellest jutust väga huvitatudki, mu oma isa pandi nõukogude ajal kümneks aastaks vangi, põhjuseks riigiriisumine. Tänapäeval peaks selle eest vangis istuma iga Eesti ärimees. Minu isa ei tapnud ega vägistanud kedagi, küll aga istus pättidega ebaõiglaselt koos ja teda peeti vangis ilmselt kauem kui tänapäeval mõnda sadisti. Antti vanglajutt ei hirmutanud mind just isa pärast mitte karvavõrdki, leidsin, et igaüks väärib uut algust.

Rahustasin majaomanikke sellega, et olin Anttiga Eestis koos ühes ajalehes töötanud ja teadsin, et tegemist ei ole mõrvariga.

«Võib olla poisid läksid naginasse, seda juhtub ju kogu aeg,» tea-tasin neile.

Selle peale käratas austraallasest majaüürnik Kylie kõigi teiste üürnike ees: «Sa oled idioot, et teda kaitsed! Ta rääkis meile kõigile siin, et sa oled prostituut. Töötad vene maffia heaks ja kepid vanu mehi. Oled siis või?»

Süda hakkas rinnus peksma ja hääl lõi värisema. Kõige rohkem teeb


ju ikka haiget reetmine, mis tuleb seljatagant ja lähedaselt inimeselt ning Antti oli tol hetkel mulle kui pereliige!

Hiljem ta muidugi eitas kõike. Tema sõnul tekkis üürnikel endil minust niisugune arvamus, kuna ma ei veetnud nendega koos aega ja viibisin pidevalt väljas.

«Mis mõttes ma ei veeda nendega koos aega?» karjusin Anttile, samal ajal kui too endale mikrolaineahjus nuudleid soojendas.

«Mis sa minu peale karjud? Mina olen su ainuke sõber siin ja kaitsen sind nende ees,» naeratas ta abivalmilt, «nad tahavad meid omavahel tülli ajada, sa ei tohi neid uskuda. Kas sa sellest siis aru ei saa, tobuke?»

Kuigi Londonis elab üle kaheksa miljoni inimese, tundsin end seal üksikumana kui kuskil mujal maailmas. See, et ma pidin hakkama kartma inimesi ka oma koduseinte vahel, ajas mind segadusse. Esi-mest korda elus õppisin usaldama ainult iseennast.

«Ma olen väljas otsimas endale tööd, sõpru, ükskõik mida, mis aitaks mind siinsest urkast välja,» korrutasin Anttile, kui see peeni-kesi hiina nuudleid kahvli otsa ajas.

Jooksin oma vangikongi, tõmbasin midagi selga ja põgenesin sealt taas.

Stella sõber helistas juba paar päeva hiljem ja palus mul kiiremas korras linna sõita.

«Üks minu headest sõpradest saab sind ehk tööasjus aidata!» teatas ta rõõmsalt.

Kohtusime Harrodsi kaubamaja külje all asuvas pitsarestoranis Pizza Pomodoro. Stella sõber tutvustas mind restoraniomanikule samal ajal, kui me seal einestasime. Tööintervjuu sain ma juba järg-miseks päevaks.

Mäletan, et omanik tegi mulle meie esimesel kohtumisel selgeks, et palk restoranis on madal ja tunnitasu miinimum, samas teenivad ettekandjad hästi jootraha.

Hoolimata meie erimeelsustest Anttiga kutsusin ta juba esimesel


nädalal pitsarestorani üle vaatama – eks mul oli lapsik soov talle tõestada, et ta on eksinud.

«Ma ei ole prostituut ja Stella sõber ei tahtnud keppi, vaid oli ehe tõestus sellest, et heatahtlikud inimesed ei ole maailmast otsa lõppe-nud,» teatasin talle naerugrimassiga.

Aga hiljem kodus kuulsin, kuidas Antti majaelanikele minu uut töökohta taga rääkis. Pitsarestoran pidavat olema nagu keldriurgas, kus ettekandjad nägid välja nagu litsid.

Üks oli kindel: ükskõik mida ma poleks teinud, Antti meelt ei olnud võimalik muuta. Nüüd elasin ma ainult selle päeva nimel, mil saan vangikongist välja kolida ja kõik need inimesed seal inetus Cricklewoodis unustada.


K A H E t E i S t K Ü m n E S p E A t Ü K K

Võidujooks jootrahaleMinu uus töökoht Pizza Pomodoro oli kitsas keldrirestoran. 1980. aastate lõpus oli Pomodoro olnud linna peal väga tuntud nimi. Ajaleht Daily Mail nimetas seda siis isegi korra printsess Diana lemmikuimaks rämpstoidukohaks! Meenutusena sellest rippus sissekäigu kõrval halvasti välja lõigatud ja koltunud ajalehefoto Di’st, kes pitsakarbiga Pomodorost välja hiilib.

Pizza Pomodoros alustasin ma tööd samal päeval, kui olin reisi ebaõnnestumise korral Eestisse tagasi sõita kavatsenud. Töökoha leidmisega olin nii hiljaks jäänud, et ei jõudnud isegi oma tagasisõidu lennukipileteid hilisemaks kuupäevaks ümber vahetada. Kõik toimus samal päeval ja üle noatera.

Itaalia tänavakohviku toidumenüüga restoran asus uhkes Knightsbridge’i linnajaos, kuulsast Harrodsi kaubamajast vaid kivi-viske kaugusel.

Kitsas trepp viis kivipõrandaga keldrikorrusele, mis oli täis pikitud odavaid ümmargusi ja nelinurkseid toidulaudu.

Pomodoro nimi oligi tuntud peamiselt tänu kuulsatele pitsafän-nidele nagu Martin Scorsese, Silvester Stallone, Richard Gere, Mike Tyson, Al Pacino ja paljud teised 1980. aastatel kuulsust kogunud tegijad. Restorani punased seinad olid täis kleeplintidega kinnitatud pilte tuntud inimestest.

Pildid staaridest olid üldjuhul tehtud sealsamas restoranis. Kuul-sused poseerisid pitsataldriku taga või, õlleklaas näpus, baarileti ees. Tavaliselt viskas fotol näppu ka restorani omanik Ciro Orsini ehk Mister Pomodoro ise. Tema oli justkui restorani maskott, kellega kõik hirmsasti kätelda ja suhelda tahtsid.

Kuigi Ciro oli sündinud Itaalia lõunaosas, meenutas ta mulle roh-kem ameerika pärismaalast kui itaallast: mustad, tagumikuni ulatu-

võidujookS jootrahale 91

vad juuksed, kaelas igasugused veidrad indiaanividinad. Paremas kõrvas rippus tal linnusulest kõrvarõngas ja jalas olid alati mustad nahkpüksid ning ussi- või krokodillinahast kauboisaapad. Peale selle oskas Ciro teha maagilist peamassaaži, mis kuulujutu kinnitust möö-da ravis ükskõik missugust valu. Ciro ei olnud homo, kuigi ta särgist välja punnitavad musklid võisid vahel mõne gei ära petta.

Vaatamata Ciro lühikesele kasvule ja koledale kivinäole oli temas mingit sarmi, mida naised imetlesid – kaunitari ja koletise efekt ilmselt.

Ikka ja jälle nägin ma restoranis mõnda udupeent ja imekaunist neiut, kes küsis keskeas restorani omaniku kohta ja võttis siis graat-siliselt, jalg üle põlve, istet odava vakstuga kaetud laua taga, ise elegantselt suitsu pahvides nagu mõnes 1950. aastate õudusfilmis.

«Kes see veel on?» küsisin ma üht niisugust preilit esimest korda nähes.

«Temale on kõik tasuta. Mine küsi, mida ta soovib. See on üks Ciro kallimatest,» teatas kreeklasest restoranimänedžer.

Selliseid tibisid käis seal kümneid, üks uhkem kui teine. Kõige kummalisemaks tegi aga asja see, et Ciro 19-aastane Siberist pärit modellist elukaaslane ja ametlik pruut Svetlana töötas Pomodoros kassapidajana. Mina olin teda nähes alati omamoodi kurb ja natuke kade. Sveta oli habras nukunäoga tüdruk, kellel olid maailma kõige ilusamad riided ja kõige kallimad disainerkotid. Dior, Gucci, YSL – nimeta ükskõik millist kaubamärki – Svetal oli see olemas. Mina vaatasin, kuidas kõhu täis ja bussipileti saaksin. Disainerriietest oli mu elu siis valgusaastate kaugusel, aga unistada neist oskab vist iga naine, ükskõik millises olukorras ta ka poleks.

Ükskord tuli Sveta tööle nuttes.«Ciro ütles, et ma pean endale teise peika otsima. Nii kaua, kuni

ma sobiva mehe leian, kes mu eest hoolitseda suudab, võin tema juu-res elada,» pühkis Sveta pisaraid, kui teised tüdrukud teda lohutada püüdsid.


Pärast köögis rääkis soomlasest ettekandja Suvi mulle sosinal nende imelikust elust.

«Ciro otsib rikast peigmeest, kes Sveta endale võtaks. Siis ta saab uue pruudi valida,» teatas ta õhinal, aga kulmu kortsutades. «How fucked up is that!» (Tõlkes: kui perses see on!)

Oma hirmuäratavast näost hoolimata oli Ciro tegelikult lahke ja sooja südamega. Võib-olla sellepärast tiirleski tema ümber nii palju ilusaid naisi, kes teda kõik ühel või teisel moel vajasid. Enamik pruutidest tundusid olevat jõukad, välja arvatud Siberist pärit Sveta. Ilmselt ei vajanud nemad mitte raha, vaid Ciro indiaanimassaaži või oskust kuulata.

Ükskord näpistas Ciro mind töö ajal tagumikust. Keerasin ümber ja tahtsin talle selle tembu eest paugu panna.

«Kulla Kati, too mulle klaas vett!» teatas tema lahkel näol ja jätkas oma sõbraga juttu.

Sain aru, et Ciro näpistas tüdrukuid pepust pahaaimamatult, see oli pigem žest, et näidata itaallaseks olemist. Keegi restoranis ei pan-nud seda pahaks, lihtsalt minul eestlannana oli niisugust käitumist raske aktsepteerida.

«Ettekandjad on minu restorani visiitkaart,» rääkis Ciro oma klientidele ja sõpradele. Personali valis ta niisama hoolikalt nagu maitseaineid oma toitude jaoks.

«Kes tahab tulla restorani, kus on koledad tüdrukud?» küsis ta va-hel ikka ettekandjatelt, kui kellelgi oli meik korrastamata või soeng sassis.

Minul olid ükskord kulunud taldadega kingad. Kuigi Ciro ise maitseküsimustes tingimata ei hiilanud, pani ta naiste puhul alati hoolikalt detaile tähele.

«Võta, siin on kolmkümmend naela, osta endale uued kingad,» pistis ta ükskord tööpäeva lõpus mulle raha pihku. Rohkem ei öelnud ta midagi, küll aga tegi komplimendi minu uusi kingi nähes. Cirol oli oskus naistega suhelda, ilma et ta oleks neile oma kommentaaridega


haiget teinud. Tavaliselt on mehed välimust puudutavates küsimus-tes ju käpardid.

Kuigi Ciro esines avalikkuse ees kui kehastunud flirt ise, oli see kõik tegelikult sõu. Enne ja pärast tööpäeva lõppu oli Ciro alati professionaalne ja hoidis oma töötajaid nagu pereliikmeid. Teiste ettekandjate sõnul ei lubanud ta kunagi enesele armuafääre oma personaliga.

Restoran oli oma mõõtmetelt väike, aga see mõjus kavala rek-laamitrikina: nii oli Pomodoro alati rahvast täis, seega populaarne. Isegi esmaspäeviti, kui Londoni ööelu on üsna surnud, vooris Pomo-dorosse inimesi sisse ja välja. Nädalavahetuseti oli rahvast aga nii palju, et appi kutsuti turvamees, kes ukse taga seisvat järjekorda ja restoranimelu kontrolli all hoidis.

Lisaks maitsvale pitsale meelitas rahvast Pomodoro lõbus miljöö. Elav muusika mürtsus, alkohol voolas ja südaööl tantsis rahvas teine-kord laudadel. Sellist pilti võib muidu näha Tartu Püssirohukeldris, aga mitte Londoni südalinnas. Vaatamata lihtsatele toitudele olid hinnad kõrged. Suurema osa klientuurist moodustas kõrgklass sealtsamast Knightsbridge’i linnaosast või selle läheduses asuvast rikkurite paradiisist Chelseast.

Cirol näis olevat palju kuulsaid ja vähemkuulsaid sõpru. «Ega nad muidu sellisesse urkasse tuleks,» rääkis suure büstiga

Brasiiliast pärit ettekandja raske portugali aktsendiga.Töökoht Pomodoros sobis minu plaanidega. See oli suurepärane

võimalus kohata mõnda staari, kellest Mirror oleks huvitatud. Mul oli tarvis ainult ettekäänet, et ajalehega taas ühendust võtta.

Iga kord enne tööpäeva algust silmitsesin seinale kinnitatud rasvaseid staarifotosid samasuguse täpsusega nagu Monet’ õlimaale National Gallery’s.

«Madonna!» vedasin ma näpuga ketšupivärvi seinal tema pildi all ja ohkasin. «Kui ma kohtaksin vaid ühte neist kuulsustest!»

Töökoha leidmise üle ei jõudnud ma siiski kuigi kaua rõõmustada. Kuna näpud olid rahaliselt täielikult põhjas, pidin hakkama kiiruga


järgmiseks üüriks raha koguma. Oma kingakarbisuuruse toa eest maksin nädalas 85 naela, mis oli minu toonast 340-naelast sissetule-kut arvestades suur summa.

Minu üür vangikongis oli niisama suur nagu mu kuupalk Õhtu-lehes, mille eest ma Eestis elasin kolmkümmend päeva.

Täna, viis aastat hiljem, olen ma muidugi targem ja saan aru, et lasin uustulnukana endal lihtsalt naha üle kõrvade tõmmata.

Sellise toa hinnaks ei saanud olla rohkem kui 50 naela nädalas ehk 200 naela kuus. Küllap iraanlasest majaomanik minusuguste sisse-rännanute pealt teeniski, minul endal ei olnud kohalikest hindadest siis õrna aimugi.

Hoolimata nigelatest elamistingimustest hingasin pärast töökoha leidmist palju kergemalt – esimene ja kõige raskem samm uues riigis oli tehtud.

Pizza Pomodoros rügasin kolm õhtut nädalas. Kahjuks said algajad ettekandjad endale Pomodoro karjääri alguses nigelad päevad nagu esmaspäev, teisipäev ja neljapäev, kui külastajaid käis vähem.

Kõige paremat jootraha teenis aga, nagu igal pool maailmas, nädalavahetustel – siis rassisid tööl vanemad tegijad.

Tavaliselt läksin mina koju umbes kolmekümne, parematel päevadel ka viiekümne naelaga. Kui mõni ettekandja nädalavahe-tusel haigeks jäi, sain teda asendades natuke kopsakama summa, mõnikord isegi üle saja naela. Seda juhtus aga harva ja keskmine kuuteenistus tuli ikka 400 naela ümber, millest 340 kulus üürile ja ülejäänu transpordile.

Kätte ei jäänud justkui midagi. Toidupoes käisin korra nädalas. Enamjaolt ostsin rämpstoitu lihtsalt põhjusel, et see oli odav. Värsked puu- ja köögiviljad maksid minu jaoks hingehinda, neid ma endale lubada ei saanud.

Õnneks pakkus restoran oma töötajatele tööpäeva alguses ja lõpus tasuta süüa. Toiduvalik ei olnud suur: selleks oli pitsa, pitsa ja veel kord pitsa, ent toidu üle ei nurisenud ma juba ammu, vaatasin liht-salt, kuidas kõhu täis saan.


Ettekandjatöö oli minu jaoks keerulisem kui olla uudistereporter. Külastajad olid nõudlikud, töö füüsiliselt raske, peale selle rääkisin alguses konarlikku inglise keelt. Tööl olin närviline, kuna ma lihtsalt ei mõistnud pooli ülemuse või klientide sõnu ning sain sellepärast mõlemalt poolt ka õiendada.

«See on Knightsbridge’i restoran, kus pitsa maksab šampanja hin-da! Miks ma pean sulle oma sõnu kordama? Kui sa ei oska piisavalt inglise keelt, mine tagasi koju, kust pärapõrgust sa iganes siia tulid!» karjus üks oliivivärvi nahaga kõrk neiu, kui palusin alandlikult korra-ta, missugust pitsat ta soovib.

Kui ma kolme kuuma pitsakandikuga neiu laua poole jooksin ja näpud tuliste taldrikute all tuld lõid, karjus restorani kreeklasest mänedžer: «Kui sa naeratada ei oska, siis mine ja tööta kuskil mujal! Naerata! Mitu korda ma pean sulle, raisale, ütlema, et klientidele tuleb naeratada!»

See hüpe eesti eliidi seast Londoni eikellekski oli üsna karm. Tavaliselt alustasin tööd õhtul kella kuue ajal ja lõpetasin kahe pai-

ku öösel. Kuigi restoran pandi kinni keskööl, võttis oma aja jootraha jagamine ja restorani koristamine tööpäeva lõpus.

Jootraha ehk tipi pidid kõik tüdrukud panema suurde plastmassist tomatikujulisse anumasse, mis seisis baarileti paremas nurgas kassa-aparaadi kõrval. Igal õhtul koukis restorani mänedžer sealt raha välja ja jagas seda siis tema mõistes «õiglaselt» kõigi töötajate vahel.

Mänedžer ise pani anumasse vähe. Üleüldse oli mul tihti tunne, et vanemad olijad ei pannud tomatianumasse pooltki teenitud jootrahast.

Minul kui algajal oli korra majja loomiseks aga vähe võimu, pea tõstmise puhul oleks mulle ilmselt kohe kinga antud. Kuigi vahel oli hing nii täis! Parematel päevadel teenisin kopsaka jootraha ehk 100–200 naela õhtu jooksul ja viisin sellest koju vaid 60–70 just seetõttu, et pidin saadut teistega «õiglaselt» jagama.

Kui ajakirjanikud võitlevad selle nimel, kes saab parema teema või uudise, siis ettekandjamaailmas tuleb võidelda selle eest, kes saab


teenindada rikkamat klienti. Minusugused algajad lükati šampanja tellimisel teenindama n.ö Coca-Cola lauda. Põhjus oli lihtne – mida suurem oli laua arve, seda suurem oli ka jootraha. Teised ettekandjad põhjendasid minu töö ärategemist sellega, et ma ei osanud šampanja-pudelit õigesti lahti korkida. See oli loomulikult täielik väljamõeldis, vastupidise tõestamiseks ei antud mulle aga võimalust. Iga kord, kui keegi minu teenindatavast lauast kallimat jooki tellis, lükati mind teenindama väiksemat lauda.

Sellest, mida ettekandjad oma kodumaal tegid või õppisid, ei hoo-linud keegi. Ainus reegel oli ise enda eest võidelda.

Lisaks riiakale töökollektiivile ja raskele tööle oli minu jaoks talu-matu öine töölt koju saamine. Londoni põhjaosas asuv Cricklewood ei ole just kõige turvalisem linnaosa ja meenutab kohati meie kuulsa Kopli piirkonna õudsemaid nurki. Cricklewoodis sai pidevalt keegi nuga või peksa. Kõige hullem oligi uhke Harrodsi kaubamaja eest kell kaks öösel nr 16 bussi peale istuda ja nelikümmend minutit kas joomase või muidu kummalise seltskonnaga koos äärelinna poole sõita.

Bussisõit oli enam-vähem okei, kuigi tihti proovis mõni end täis-kusnud joodik juttu teha või mõni türklane käperdada. Tavaliselt on suure linna kodanikel siin hätta sattunud inimesest kama kaks ja igaüks päästab ainult oma nahka.

Kui ma pilkases pimeduses bussi pealt ligi kella kolme ajal öösel maha sain, hakkasin elu eest kodu poole uhama. See oli nii jube, et kartsin jooksu pealt isegi selja taha vaadata. Kuna maja asus pea- tänavast eemal, pidin läbima pimeda kõrvaltänava. Iga kord oli sel-line tunne, nagu hüppaks keegi kohe nurga tagant välja. Koduukse võtme võtsin taskust välja juba bussi peal ja toppisin seda koju jõudes värisevate kätega lukuauku.

Kui ma lõpuks ukse selja taga kinni lõin, tänasin iga kord taevaisa turvalise kojujõudmise eest.

Ettekandjaamet ei õnnestunud mul loomulikult, isegi lihtlabase restorani ja köögi vahelise süsteemi selgeksõppimine võttis nädalaid.


Mitu korda tõin kogemata magustoidu enne pitsarooga lauale. Alko-hoolsete kokteilide nimesid ei saanud ma selgeks kuni viimase tööl oldud päevani.

«Vodka on the rocks!» tellis klient.Mis asi see veel on? Seda ju koolis ei õpetatud. Viin kividega? «Ei,» selgitas teine ettekandja, «see tähendab viina jääga.»Unustage Londoni bussijuhid ja taksojuhid, nende elu on mesi,

võrreldes sellega, mida peab taluma ettekandja, kelle peale igaüks võib karjuda! Londonis ruulib arusaam «klient on kuningas» ja ettekandja ei jää õigeks mitte kunagi. Eriti kui on tegemist võõrtööli-sega või, mis veelgi jubedam, idaeurooplasega, keda siin koheldakse kohati hulleminigi kui mustanahalist.

Kui ma Eestis elades teenindava personaliga vahel kapriisitsesin, siis karjäär Pizza Pomodoros muutis mu suhtumist neisse terveks eluks.

Restoranis einestades jätan seetõttu alati kopsaka jootraha.«Jälle mingi poolakas!» kuulen vahel isegi kohalikke sõpru tee-

nindajat mõnitamas. Idaeurooplane on siinses kontekstis üldjuhul vaene, litsakas ja ebasõbralik, temaga võib tavaliselt käituda nagu kõntsaga. Keskmine britt kutsub idaeurooplast, ka eestlast, alam-klassiks. Sellist suhtumist ma siia kolides oodata ei osanud. Lisaks brittidele tuli silmitsi seista teistegi hulludega.

Ükskord sattus minu teenindatavasse lauda rikas venelane.«Kust sa pärit oled?» küsis ta, kuldhammas irevil, ise näpuga ing-

liskeelses menüüs järge ajades.«Eestist.»«Oi, siis räägime vene keeles…» hõõrus ta erutunult käsi. «Po-

russki govorish?»«Väga piinlik, aga minu vene keel ei ole just kõige parem. Eelistan

suhelda inglise keeles,» vastasin viisakalt. «Kuradi libu, mis mõttes sa ei räägi vene keelt? Eestis räägivad kõik

vene keelt! Kui sa praegu vene keelt rääkima ei hakka, siis ma lähen otsejoones omaniku juurde ja kaeban… Ciro Orsini on mu sõber, ta laseb sinusuguse lipaka päevapealt lahti!»


Kuna ma saan vene keelest aru, aga vastu rääkida ei oska, kehi-tasin õlgu ja vabandasin. Härra tõusis püsti, sammus, nagu lubatud, baarileti juurde ja nõudis valjuhäälselt restorani omanikku.

«See tüdruk on rassist, mida ta arvab, kes ta on! Ta on, raisk, Ees-tist, endisest Nõukogude Liidust!»

Restoranijuhataja astus mulle ligi ja palus temaga koos restoranist väljuda. Ukse taga küsis ta, mis on probleemiks. Miks ma keeldun vene keeles rääkimast?

«Sa oled ju Eestist. See on oluline klient!» imestas juhataja.Püüdsin kreeklasele selgitada, et vene keel ei ole meie kodukeel.

Pidin talle, käsi südamel, vanduma, et ma lihtsalt ei oska venelasele tema emakeeles vastata, kuid kreeklane arvas, et ma olen uhke, ja restoran ei olnud tema meelest uhkuse näitamise koht.

See kõik tundus nii totter, tegevus toimus ju Londonis, mitte Moskvas.

Olukord lahendati sellega, et venelase lauda pandi teenindama brasiillannast rinnakas neiu. Rinnakas blondiin viis kantpea välimu-sega härral kiirelt mõtted mujale.

Ent iga kord, kui ma venelasest pitsadega möödusin, käratas ta midagi vulgaarset.

«Libu! Nõukogude Liit oli kõige võimsam liit. See aeg tuleb veel tagasi, küll sa näed!»

Poleks iialgi arvanud, et ma Eesti Vabariigi Euroopa Liitu kuulumi-se ajal millegi sellisega Londonis silmitsi seisan!

Suhtlemisoskus klientidega tuli pikapeale, aegamisi õppisin ka idioodi kombel iga asja peale naeratama. Ometi tundus see nii kahepalgeline ja rumal. Lääne ühiskonnas on aga ilma naeratamata võimatu ellu jääda. Olin klientide vastu alati sõbralik, aga teiste ettekandjate moodi, suu kõrvuni, mulle restoranis ringi käia ei meeldinud.

Tööpausi ajal istusin kitsas peldikus ja mõtlesin, mida kuradit ma siin urkas küll teen. Äkki peaks ikka tagasi Eestisse minema ja üli-kooli ära lõpetama? Teha olid jäänud ainult kaks kohustuslikku ainet ja lõputöö, kõik ülejäänud punktid olid käes. Inglismaale tulles olin


ülikoolist võtnud aastase õppepuhkuse, et siin lõputööks materjali koguda.

Selg oli füüsilisest tööst valus ja jalad sõna otseses mõttes rakkus. Olen alati olnud sportliku eluviisiga, aga ajakirjanikuna istusin tavali-selt töölaua taga ja füüsiliseks tööks seda kindlasti pidada ei saanud.

Teadsin, et kaua ma pitsarestoranis rügada ei jõua, kuid raha nimel pidin kohast kinni hoidma seni, kuni leian midagi paremat.


K o L m E t E i S t K Ü m n E S p E A t Ü K K

Imeline KajaLisaks ettekandjakohale kirjutasin vabakutselise ajakirjanikuna artikleid Eestisse. Summad, mis ma selle töö eest teenisin, olid Londoni mõistes väikesed, aga tol hetkel tuli mulle kasuks iga penn. Esimest korda elus kogesin näljatunnet, see pani elu teistes värvides nägema.

Eesti ajakirjandusele kaastööd tehes genereerisin ise artiklite ideed ja pakkusin neid siis tuttavatele ajakirjanikele ja toimetajatele üle Eesti.

Mitu sõbrannat olid mul soovitanud üles otsida Londonis resi-deeruva supermodell Kaja Vunderi. Olin ka ise alati teada tahtnud, millist elu ta siin elab.

Välismaal elades esitleb Kaja oma perekonnanime glamuurselt Wunder. Inglise keeles hääldub W sõna alguses palju helilisemalt kui V, nõnda kõlab ka kuulus aluspesufirma Wonderbra.

Võtsin Kajaga Londonis olles meilitsi ühendust ja jäin tema vastust ootama. Tundsin, et seda lugu oleks huvitav kirjutada ja pealegi tee-niks sellega natuke lisaraha.

Meile käisin lugemas umbes korra või kaks nädalas Interneti-kohvikus, kus ma ka käsitsi kirjutatud lood märkmikust tähthaaval kiiruga arvutisse trükkisin. Netikohviku tunnihinnaks oli kaks naela ja selle külastamise päeval läksin alati koju tühja kõhuga, sest kogu päevaraha kulus kohvikule.

Järjekordselt Interneti-kohvikus käies avastasin, et mu meilile oligi vastanud kuulus Kaja Vunder. Hurraa, ta oli minu intervjuuplaaniga päri!

Kohtusime Kajaga tema toonase kodu lähedal, Glouchester Roadi metroopeatuse ees. Sealt astusime edasi paar sammu eemal asuvas-se väikesesse kohvikusse. Kensingtoni linnaossa ei sattunud ma tihti: mul polnud niisugustes rikastes piirkondades midagi teha.

Ajakirjanik Katrin Lust-Buchanan lahkus mõne aasta eest Eestist ambitsioonika eesmärgiga läbi lüüa Briti meelelahutusmeedias. Uskumatuna tundunud plaan õnnestus – Katrin intervjueeris mitmeid maailmakuulsaid tähti ja sai töökoha juhtivas Londoni päevalehes. Kuid samal ajal tabasid teda kodumaal meediarünnakud. Katrinit süüdistati blufi s, lugude välja mõtlemises ja kõige krooniks ilmusid avalikkuse ette intiimsed fotod, kus Katrin alasti poseeris.

Siin raamatus räägib Katrin oma teekonnast Londonisse – raskustest, lootusetuse tundest ja soovist tagasi koju pageda. Sellest, kuidas ta otsustas jääda, edasi võidelda ning oma unistused hoolimata kadedusest ja reetmistest teoks teha.

«Seks, valed ja usk iseendasse» pole kirjutatud neile, kes arvavad, et ma olen kuulutamas tõde või lükkamas ümber varasemaid negatiivseid meediaväiteid, vaid eeskätt neile eestlastele, kel on plaan suurde maailma õnne otsima minna või kes on sellest kas või korra elus unistanud.

Minu raamat jutustab väljakutsetest, mis algavad hetkest, mil lennukiaknast ei paista enam Lennart Meri nimeline lennuväli ja kodumaa rohelised metsad. Sel momendil algab igaühe isiklik teekond, mis on tulvil kõike uut, mida kodus ei koge, olgu äraminejaks siis poliitik, supermodell, ehitaja, lapsehoidja või – nagu mina – ajakirjanik.

seks, valed ja eneseusk

Documents