HISPAANIA

Rahvaarv: 46,000,000 (neist 88% on hispaanlased, immigrantidest enamik on Ladina-

Ameerika päritolu)

Pindala: 504,030 km²

Riigikeel: hispaania keel (español) = kastiilia keel (castellano)

Lääne-Hispaanias on levinud veel katalaani keel (catalan), mis on väga sarnane

kastiilia keelele, ent omab mõjutusi ka prantsuse ja itaalia keeltest

Galicias on levinud galiitsia keel (galego), mis on samuti väga sarnane

hispaania keelele, kuid on mõjutatud portugali keelest

Baskimaal (País Vasco) on ametlikuks keeleks baski keel (vasco, euskara), mis

ei sarnane ühegi teadaoleva keelega maailmas

17 autonoomset piirkonda

1. Comunidad de Madrid (Madrid, castellano): 6,5 miljonit elanikku

2. Castilla – La Mancha (Toledo, castellano): 2,1 miljonit elanikku

3. Castilla y León (Valladolid, castellano): 2,5 miljonit elanikku

4. Aragón (Zaragoza, castellano): 1,35 miljonit elanikku

5. Cataluña (Barcelona, catalan): 7,5 miljonit elanikku

6. Comunidad Valenciana (Valencia, catalan): 5,1 miljonit elanikku

7. Región de Murcia (Murcia, castellano): 1,5 miljonit elanikku

8. Andalucía (Sevilla, castellano): 8,5 miljonit elanikku

9. Extremadura (Mérida, castellano): 1,1 miljonit elanikku

10. Comunidad Foral de Navarra (Pamplona, castellano): 0,6 miljonit elanikku

11. La Rioja (Logroño, castellano): 0,3 miljonit elanikku

12. País Vasco (Vitoria, euskara): 2,2 miljonit elanikku

13. Cantabria (Santander, castellano): 0,6 miljonit elanikku

14. Principado de Asturias (Oviedo, castellano): 1,1 miljonit elanikku

15. Galicia (Santiago de Compostela, galego): 2,8 miljonit elanikku

16. Islas Baleares (Palma de Mallorca, catalan): 1,1 miljonit elanikku

17. Islas Canarias (Santa Cruz de Tenerife, castellano): 2,1 miljonit elanikku

Galicia

Nimetus

Hispaania ja Portugali riigid asuvad Pürenee ehk Ibeeria poolsaarel. Poolsaar on saanud oma

nime kas Püreneede mäestiku või Ebro jõe järgi. Püreneede mäestik lahutab Hispaaniat

Prantsusmaast, Ebro jõgi saab alguse Cantabria mägedest ja voolab kagusse, suubudes

Vahemerre Lõuna-Kataloonias. Ebro jõe äärde jääb Zaragoza linn.

Hispania nimetuse võtsid kasutusele vanad roomlased, selle päritolu on jäänud segaseks.

Portugali tänane nimetus tuleneb roomlaste varasest Portus Cale linnast tänase Porto linna

lähedal, Douro jõe suudmealal. Galicia nimetus tuleneb roomlaste Gallaecia provintsi nimest,

mis omakorda on nime saanud sealse muistse keldi hõimu järgi.

Piirid

Kuna roomlased ka poolsaare vallutasid, siis jagasid nad ta provintsideks. Provintsid olid

alguses Hispania Ulterior ja Hispania Citerior (Tarraconensis). Hiljem jagunes Ulterior

kaheks, Tarraconensis kolmeks, kokku sai viis provintsi:

1) Baetica (tänane Andaluusia, pealinn Córdoba)

2) Lusitania (tänase Portugali kesk- ja lõunaosa ning tänane Extremadura)

3) Hispania Tarraconensis (tänase Cataluña, Aragóni, Navarra, Baskimaa ja Cantabria alad,

pealinn

4) Gallaecia (tänase Asturia, Galicia ja Põhja-Portugali alad, pealinn Bracara Augusta ehk

tänane Braga)

5) Hispania Carthaginensis (tänase Valencia, Murcia ja Castilla alad, pealinn Carthago Nova

ehk tänane Cartagena)

Tollest ajast on mõned nimetused säilinud tänapäevani, näiteks Cantabria ja Baskimaa

(roomlaste Vascones).

Hispania viis provintsi

Kui Rooma riik 5. sajandil lagunes, sai ka Ibeeria poolsaar endale uued omanikud, esialgu

erinevad germaani hõimud. Galicias loodi sueebide kuningriik, ülejäänud poolsaar läks

läänegootide (visigootide) võimu alla. Aastaks 585 vallutasid viimased ka Galicia.

Läänegootide pealinnaks sai Toledo.

Visigootide riik

711. aastal tulid Põhja-Aafrikast araablased koos berberitega (islamiusulised ehk muslimid).

Mõne aastaga vallutasid muslimid enamuse poolsaare, ent said aastal suvel 722 lüüa Astuuria

kuningriigi asutaja Pelayo vägedelt. 732 pandi muslimite edasitung Euroopas seisma Karl

Martell’i poolt Poitiers’ (ehk Tours’i) lahingus Gallias (tänane Prantsusmaa).

Muslimite kalifaat Hispaanias

Enamus Pürenee poolsaarest jäi siiski muslimite kätte ja kuna Araabia kultuur oli tollal

kaugelt enam arenenud kui Euroopa, siis kujunes tollane Lõuna-Hispaania ala üheks

arenenumaks ja kultuursemaks piirkonnaks maailmas. Ühtlasi mõjutasid araablased kohalikku

vulgaarladina keelt, millest Cantabrias hakkas kujunema tänapäevane hispaania (kastiilia)

keel. Araabia keelele kohalik rahvas üle ei läinud ja islami ning kristluse vahel toimusid

järgnevatel sajanditel pidevad sõjad. Muslimite valdused poolsaare lõuna- ja idaosas olid

algselt suure Araabia (Damaskuse) kalifaadi osa, mis iseseisvus peale dünastiatevahelist

võimuvõitlust (Damaskuse kaliifid olid Umaijaadid, kuni nad aastal 750 kukutati

Abbassiidide poolt, kes ühtlasi tegid riigi uueks pealinnaks Bagdadi). Hispaanias oli kaliifi

asevalitsejaks emiir, kes resideerus Córdoba’s.

Peale Umaijaadide kukutamist Damaskuses enamus suguvõsast tapeti. Põgenema pääses

prints Abd al-Rahman, kellel õnnestus minna Andaluusiasse ja allutada Córdoba enda

võimule. Temast sai sõltumatu emiir, kes ei tunnistanud Bagdadi kaliifide võimu (aastal 756).

Aastal 929 võttis emiir endale Córdoba kaliifi tiitli, ent sajand hiljem riik lagunes (aastal

1031) väikesteks emiraatideks. Järgnevate sajandite jooksul langesid need üksteise järel

kristlaste kätte, kuni aastal 1491 alistus viimane, Granada emiraat. Seda muslimite

minemaajamist nimetatakse tagasivallutamiseks (reconquista) ja selle lõpuks loetakse 2.

jaanuari 1492, kui tollased Hispaania valitsejad Fernando ja Isabel Granada üle võtsid.

Kristlikest riikidest oli esimene aastal 718 asutatud Astuuria kuningriik, mis aastal 910

jagunes kolmeks (Leóni, Galicia ja Astuuria) ja 924 taasühendati Leóni kuningriigi nime all.

Aastal 824 asutati baskide poolt Navarra kuningriik.

Kirde-Hispaanias loodi aastal 801 frankide poolt Barcelona krahvkond, mis 1162 ühendati

Aragóni kuningriigiga. Aragón oli iseseisvunud 1035. aasta järel, kui Navarra kuningriik

lagunes. Varasema Leóni kuningriigi baasil kujunes välja Kastiilia kuningriik. Portugal oli

kuni 12. sajandini Leóni kuningate võimu all, iseseisvudes alles 1128. Aastal 1139 võttis

Portugali valitseja endale kuninga tiitli, mida 40 aastat hiljem kinnitas ka paavst. Sellest ajast

on Portugal olnud eraldi riik.

1469. aastal abiellusid Kastiilia printsess Isabeli ja Aragóni prints Fernando. Isabel sai 1474.

aastal Kastiilia kuningannaks, Fernando 1479 Aragóni ja Lõuna-Itaalia kuningaks. Selle

abieluga ühendati Hispaania. Veidi hiljem, 16. sajandil, valitses Carlos I (Karl V) lisaks

Hispaaniale ja Lõuna-Itaaliale ka Saksamaa, Burgundia ja Madalmaade üle ning hispaanlased

koloniseerisid enamuse Ladina-Ameerikast. Sakslaste ja hispaanlaste vahel säilis tihe seotus

kuni aastani 1700, mõlemat riiki valitsesid Habsburgid.

Üleval Hispaania aastal 1035, all aastal 1480.

Habsburgide impeerium aastal 1547 (tänane Saksamaa ei olnud pärusvaldus, seal valitses Karl V valitud Püha Rooma riigi keisrina, küll aga oli pärusvalduseks Austria)

Karl V järel sai Püha-Rooma ja Austria valitsejaks tema vend Ferdinand, Hispaania koos

Lõuna-Itaalia ja Madalmaadega läks tema poja Felipe kätte. Viimane oli 1554-1558 abielus

Inglismaa kuninganna Mary’ga, kuid lapsi neil ei olnud ja Inglismaast seetõttu Habsburgide

valdust ei saanud. Küll aga päris Felipe 1581 Portugali trooni ning Habsburgid valitsesid seal

kuni 1640. aastani.

1700. aastal suri viimane Habsburgide kuningas ja Hispaania troonile tuli Prantsuse

Bourbon’ide dünastia. See põhjustas suure sõja (1701-1714 Hispaania pärilussõda), sest

kardeti, et tulevikus võidakse Hispaania ja Prantsusmaa ühendada. Nii siiski ei läinud,

mõlemad riigid jäid omaette. Aastal 1808 puhkes Hispaanias ülestõus ja Borbónid kukutati,

seda kasutas ära Prantsuse keiser Napoleon, kes riigi vallutas ning oma venna Joseph

Bonaparte’i kuningaks tõstis. 1813 said prantslased siiski lüüa ja taastati varasem Borbónide

valitsus. Samal ajal olid aga iseseisvuse välja kuulutanud Hispaania kolooniad Ameerikas.

Hispaania koloniaalimpeeriumi aeg sai läbi, kuid hispaania keel jäi üheks kõnelduimaks

keeleks maailmas.

Hispaania koloniaalimpeerium aastal 1800

Isikuid Hispaania ajaloost kuni 19. sajandini

Santiago el Mayor († 44) ehk Püha Jaakobus Vanem oli üks Jeesus Kristuse jünger, kes

Juudamaal hukati ja kelle säilmed legendi järgi maeti hiljem tänapäevase Santiago de

Compostela alale Galicias. Temale on pühendatud Santiago de Compostela katedraal, üks

tuntumaid palverändurite sihtkohti maailmas.

Pelayo († 737) oli esimene Astuuria kuningas, kes umbes aastal 722 lõi tagasi muslimite väed

ja alustas sellega reconquista.

Roland († 778) ehk Hruodland oli franki rüütel Karl Suure teenistuses, kes sai surma

Roncevaux’ lahingus, mille Hispaaniasse tunginud Karl Suur kaotas baskidele. Selle lahingu

alusel on valminud prantslaste kuulsaim keskaegne eepiline poeem La Chanson de Roland.

Abd-ar-Rahman III (891-961) oli esimene Córdoba kaliif, kes valitses Hispaanias aastail

912-961 (kuni aastani 929 emiirina). Muslimite Hispaania oli tema ajal kultuurseim ja

arenenuim piirkond Euroopas.

El Cid Campeador (1043-1099), ristinimega Rodrigo Díaz de Vivar, oli kastiilia rüütel ja

sõjapealik, kelle seiklustest on kirjutatud keskaegse Hispaania kuulsaim keskaegne eepiline

poeem El Cantar de Myo Cid. Ta oli aastail 1094-1099 Valencia linnas sisuliselt sõltumatu

valitseja. Ta oli ametlikult Leóni, Kastiilia, Galicia ja Portugali kuninga Alfonso VI (valitses

1065/1072-1109) vasall.

Santo Domingo de Guzmán (1170-1221) oli keskaegne munk ja pühak, kes asutas 1215-

1217 dominiiklaste ordu (Ordo Praedicatorum). See ordu levis üle maailma, ka Eestis

Tallinnas asutasid dominiiklased 13. sajandil oma kloostri (Püha Katariina klooster).

Dominiiklased olid katoliku munkadest ühed haritumad ja sõnaosavamad.

Alfonso X (1221-1284), hüüdnimega el Sabio (Tark), oli Kastiilia kuningas 1252-1284. Tema

ajal sai castellano Hispaania ametlikuks asjaajamiskeeleks.

Tomás de Torquemada (1420-1498) oli Hispaania suurinkvisiitor (Inquisidor General)

aastail 1483-1498, kurikuulus oma julmuse poolest. Hispaania Invisitsioonil on tänaseni

legendaarselt halb maine tänu temale.

Alejandro VI (1431-1503) ehk Rodrigo Lanzol y de Borja oli Rooma paavst aastail 1492-

1503, kuulus oma korrumpeerituse ja nepotismi tõttu.

Cristoforo Colombo (1451-1506) ehk Cristóbal Colón oli itaalia päritolu Hispaania

meresõitja, kes avastas 1492 moodsa Euroopa jaoks Ameerika.

Fernão de Magalhães (1480-1521) oli portugali meresõitja Hispaania teenistuses, kes alustas

esimest merereisi ümber Maa. Hukkus Filipiinidel.

Juan Sebastián Elcano (1476-1526) oli Magalhães’i meeskonnakaaslane, kes lõpetas

esimese ümbermaailmareisi.

Hernán Cortés (1485-1547) vallutas asteekide riigi tänases Mehhikos.

Francisco Pizarro (1471-1541) vallutas inkade riigi tänases Peruus.

Ignacio de Loyola (1491-1556) oli Jesuiitide Ordu (Societas Iesu) asutaja.

Bartolomé de las Casas (1484-1566) oli Hispaania vaimulik, dominikaani munk, kellest sai

esimene indiaanlaste õiguste eest seisja ja orjusevastane aktivist.

Pedro de Valdivia (1500-1554) vallutas tänapäeva Tšiili.

El Greco (1541-1614) ehk Δομήνικος Θεοτοκόπουλος oli kreeka päritolu kuulus hispaania

maalikunstnik.

Miguel de Cervantes (1547-1616) oli hispaania kirjanik, moodsa kirjakeele rajajaid.

Félix Lope de Vega (1562-1635) oli hispaania näitekirjanik.

Diego Velázquez (1599-1660) oli hispaania maalikunstnik.

Francisco de Zurbarán (1598-1644) oli hispaania maalikunstnik.

Gaspar Sanz (1640-1710) oli hispaania helilooja.

Francisco de Goya (1746-1828) oli hispaania maalikunstnik.

SOCIETAS IESU

Ιησούς Χριστός

Asutati 15.08.1534 Pariisis Saint-Pierre de Montmartre’i kirikus.

Asutajaliikmeteks olid Ignacio de Loyola, Francisco Javier, Diego Laínez, Nicolás Bobadilla,

Alfonso Salmeron, Pierre Favre ja Simão Rodrigues.

Eesmärgiks oli kaitsta katoliku kirikut reformatsiooni eest, levitada katoliiklust paganlike

rahvaste juures ja viia jumalasõna rahvani. Vahendiks olid neil eelkõige haridus ja

propaganda. Jesuiidi koolid kujunesid oma aja parimateks, neis on õppinud näiteks René

Descartes, Miguel de Cervantes, kardinal Richelieu, Molière, Voltaire, Denis Diderot,

Maximilien Robespierre, Charles de Talleyrand, Arthur Conan Doyle, Martin Heidegger,

James Joyce, Charles de Gaulle, Antoine de Saint-Exupéry, Fidel Castro, Michel Foucault,

Gabriel García Márquez, Bill Clinton*, Salma Hayek** ja Stefan Raab.

* Georgetown University (Washington, D.C.)

** Universidad Iberoamericana (Mehhiko)

Hispaania valitsejad alates 1475. aastast

1474-1504 Isabel I, Kastiilia kuninganna (reina de Castilla)

1479-1516 Fernando II, Aragóni kuningas (rey de Aragón)

1504-1555 Juana la Loca, Kastiilia kuninganna (reina de Castilla)

1516-1555 Juana la Loca, Aragóni kuninganna (reina de Aragón)1

Casa de Austria (Habsburgid)

1516-1556 Carlos I, Hispaania kuningas (rey de España)2 = Karl V

1556-1598 Felipe II, Hispaania kuningas (rey de España)3

1598-1621 Felipe III, Hispaania kuningas (rey de España)4

1621-1665 Felipe IV, Hispaania kuningas (rey de España)5

1665-1700 Carlos II, Hispaania kuningas (rey de España)6

Casa de Borbón

1700-1724 Felipe V, Hispaania kuningas (rey de España)7

1724 Luis I, Hispaania kuningas (rey de España)8

1724-1746 Felipe V, Hispaania kuningas (rey de España)

1746-1759 Fernando VI, Hispaania kuningas (rey de España)9

1759-1788 Carlos III, Hispaania kuningas (rey de España)10

1788-1808 Carlos IV, Hispaania kuningas (rey de España)11

1808 Fernando VII, Hispaania kuningas (rey de España)12

1 Isabeli ja Fernando abiellumisega Kastiilia ja Aragóni troonid sisuliselt ühendati, ehkki ametlikult jäid valitsema erinevad isikud ja eksisteerisid erinevad riigid. Vanemate surma järel päris nende tütar Juana (hüüdnimega Hull) mõlemad troonid ja sai sellega ühendatud Hispaania esimeseks valitsejaks, kuigi ta vaimuhaiguse (depressioon) tõttu valitses reaalselt ta poeg, Püha Rooma keiser Karl V.2 Valitses samaaegselt Saksamaal, Lõuna-Itaalias, Madalmaades ja Tšehhis3 Valitses samaaegselt Lõuna-Itaalias ja Madalmaades, 1580-1598 ka Portugalis. Oli 1554-1558 Inglismaa kuninganna abikaasa. Inglased ja hollandlased peavad teda fanaatiliseks katoliiklaseks ja üheks veriseimaks türanniks Euroopa ajaloos.4 Valitses samaaegselt ka Lõuna-Itaalias ja Portugalis.5 Valitses samaaegselt ka Lõuna-Itaalias, Burgundias, Flandrias ja Milanos, 1621-1640 ka Portugalis. Tema ajal tegutses Olivares, tuntuim barokiaegse Hispaania poliitik.6 Valitses samaaegselt ka Lõuna-Itaalias, Milanos, Burgundias ja Flandrias. Oli alaarenenud nii füüsiliselt kui vaimselt (pikaaegse suguvõsasiseste abielude tulemus). Tõenäoliselt ka impotent, lapsi tal ei olnud. Tema surmaga suri välja ka Hispaania Habsburgide suguvõsa ning järgnes Hispaania pärilussõda, mille tagajärjel tõusis troonile Borbónide dünastia (Prantsuse kuninga Louis XIV järglased).7 Oli aastani 1713 ka Milano hertsog, Napoli kuningas, Sardiinia kuningas, Sitsiilia kuningas, Brabanti hertsog ja Flandria krahv. Ta oli Prantsuse „Päikesekuninga“ Louis XIV pojapoeg. Depressiivne.8 Sai troonile peale oma isa Felipe V tagasiastumist jaanuaris 1724, kuid suri juba sama aasta augustis rõugetesse ja ta isa naasis troonile.9 Väga melanhoolse ja ujeda iseloomuga mees, armastas muusikat ja täpsuslaskmist. Kustus peale oma abikaasa surma. Ta oli Felipe V poeg.10 Felipe V poeg, üks tollase Euroopa valgustatud absolutiste. Edendas kultuuri ja oli liberaalne erinevate usulahkude suhtes. Enne Hispaania troonile asumist oli ta Napoli ja Sitsiilia kuningas. Carlos III ajal kujunes välja tänane puna-kollane Hispaania riigilipp.11 Tema ajal mängisid õukonnas tähtsat rolli kuninganna Maria Luisa ning viimase soosik Manuel Godoy. Ta loobus troonist 1808, kui hispaanlased mässasid ning Hispaania oli juba sisuliselt Napoleon I võimu all. Elas peale troonist loobumist algul Prantsusmaal, alates 1812 Itaalias koos oma naise ja Godoy’ga. Hispaaniasse ei lubatud neil enam naasta.12 Carlos IV poeg, kes sai troonile peale isa tagasiastumist märtsis 1808, kuid kes kukutati prantslaste poolt juba sama aasta mais. Oli seejärel kuni märtsini 1814 vangina Prantsusmaal ühes palees (Château de Valençay). Troonile naastes taaskehtestas ta autokraatliku valitsuse ja püüdis naasta vana korra juurde, kuid selle tulemuseks olid rahutused ja revolutsioonid nii Hispaanias kui Ameerikas. Tema ajal hävis lõplikult Hispaania impeerium,

Casa de Bonaparte

1808-1813 José I, Hispaania kuningas (rey de España)13

Casa de Borbón

1813-1833 Fernando VII, Hispaania kuningas (rey de España)

1833-1868 Isabel II, Hispaania kuninganna (reina de España)14

Casa de Saboya

1870-1873 Amadeo I, Hispaania kuningas (rey de España)15

República Española

1873 Estanislao Figueras, Hispaania president (Presidente de la República)

1873 Francisco Pi y Margall, Hispaania president (Presidente de la República)

1873 Nicolás Salmerón, Hispaania president (Presidente de la República)

1873-1874 Emilio Castelar, Hispaania president (Presidente de la República)

1874 Francisco Serrano, Hispaania president (Presidente de la República)

Casa de Borbón

1874-1885 Alfonso XII, Hispaania kuningas (rey de España)16

ALFONSO XIII

riik jäi nii majanduslikult kui sõjaliselt ülejäänud Euroopast maha. Hoolimata neljast abielust (kaks neist sõlmis ta oma õetütardega) ei olnud tal poegi ja ta pärandas trooni tütrele.13 Prantsuse keisri Napoleon I vanem vend, oli eelnevalt 1806-1808 Napoli kuningas. Pandi ametisse venna poolt ja oli kuningana ise üsna passiivne. Saatis laiali inkvisitsiooni, toetus valitsemises liberaalidest frankofiilidele (afrancesados). Tema ajal algas Hispaania Ameerika asumaade iseseisvumine, esimesena 1810 Venezuelas. Loobus troonist peale kaotust brittidele Vitoria lahingus juunis 1813. 14 Sai troonile 3-aastasena ja alguses valitses regendina tema ema (kes oli ühtlasi ta täditütar). Kuna trooni taotles ka ta isa vend Carlos, siis algasid kodusõjad ehk karlistide sõjad (Guerras Carlistas), mis kestsid 1833-1840, 1846-1849 ja 1872-1876. Hispaania mandus tema valitsusajal edasi, kuni järjekordne ülestõus ta võimult kukutas. Elas ülejäänud elu Pariisis, suri 1904.15 Ühendatud Itaalia esimese kuninga poeg, Savoia dünastiast. Valiti peale Isabel II troonistloobumist Hispaania parlamendi (Cortes) poolt kuningaks. Loobus troonist, kuna jamasid oli liiga palju (karlistid, streigid, õukonnaintriigid, parteiintiigid, tapmiskatsed, jne). Nimetas hiljem Hispaaniat hullude puuriks („No entiendo nada, esto es una jaula de locos“).16 Isabel II poeg. Kuna Isabel II abikaasa oli homo, siis ta isa pole kindel. Sai troonile peale vabariikliku korra ammendumist. Suri paar päeva enne oma 28. sünnipäeva düsenteeriasse.

1886-1941

Hispaania kuningas (rey de España) 17.05.1886-14.04.1931

Alfonso XII postuumne poeg, sai kuningaks oma sünnihetkel. Ta ema oli Austria-Ungari

printsess Maria Christina, Erzherzog Karl Ferdinand’i tütar. Kuni 1902. aastani oli ema

Hispaania regendiks, sekkumata suurde poliitikasse.

Valitsust juhtis Alfonso XIII ajal Ministrite Nõukogu president (Presidente del Consejo de

Ministros). Kuningal endal oli paar huviala, mida ta toetas, eelkõige turism ja jalgpall. 1918

kannatas ta suure gripiepideemia käes, mis nõudis üle maailma 50 miljoni inimese elu

(rohkem kui keskaegne „must surm“). Seda hakati kutsuma Hispaania gripiks, sest Hispaania

oli tollases maailmasõjas neutraalne ning uudised rääkisid haigusepideemiast vabalt, mistõttu

ülejäänud Euroopa, kus uudised oma riigi gripiohvritest puudusid (neid ei lubatud moraali

säilitamise huvides avaldada), pidas seda vaid Hispaaniat puudutavaks epideemiaks.

1923-28.01.1930 oli peaministriks ja sisuliselt diktaatoriks kindral Miguel Primo de Rivera

(1870-1930). Koos oma rahandusministri José Calvo Sotelo’ga suudeti Hispaania majandust

1920.-tel edukalt elavdada, kuid USA börsikrahh 1929 ja sellele järgnenud ülemaailmne kriis

viisid Primo de Rivera languseni. Diktaator suri paar kuud hiljem Pariisis, tema järglane

valitsusjuhi kohal kindral Dámaso Berenguer ei suutnud olukorda parandada. Aprillis 1931

põgenes Alfonso XIII riigist, ehkki ametlikult troonist ta ei loobunud. Ta elas kogu oma

ülejäänud elu Roomas, Hispaaniasse teda enam ei lubatud.

SEGUNDA REPÚBLICA ESPAÑOLA

14.04.1931-01.04.1939

Aprillist oktoobrini 1931 oli valitsusjuhiks Niceto Alcalá-Zamora (1877-1949), kellest

detsembris 1931 sai Hispaania Vabariigi president. Värske vabariigi põhiseadus nägi ette

sõnavabaduse, naiste valimisõiguse, õiguse lahutada abielu, aadlike eesõiguse kaotamise,

katoliku kiriku eesõiguste kaotamise, jms. Primo de Rivera parempoolsest diktatuurist

väsinud rahvas tegi järsu pöörde vasakule, see aga tekitas nüüd ühiskonnas suuri pingeid.

President Alcalá-Zamora, kes oli katoliiklane, ei olnud sobiv isik neid pingeid maandama,

omades erimeelsusi nii parem- kui vasakpoolsetega.

1931-1933 ja uuesti veebruarist maini 1936 oli peaministriks Manuel Azaña (1880-1940), kes

mais 1936 valiti presidendiks. Azaña oli vasaktsentrist, äge monarhia- ja kiriku-vastane, kes

leidis vaenlasi nii parempoolsete kui kommunistide seast. 1936 valimisteks, peale seda, kui

Alcalá-Zamora oli parlamendi laiali saatnud, suutis Azaña saavutada sotsialistide (PSOE ehk

Partido Socialista Obrero Español), kommunistide (PCE ehk Partido Comunista de España),

marksistide (POUM ehk Partido Obrero de Unificación Marxista) ja vabariiklaste (Izquierda

Republicana ja Unión Republicana) liitumise ühtseks Frente Popular valimisliiduks, mis

tuligi võitjaks. Alcalá-Zamora tagandati ja Azaña valiti uueks presidendiks.

Euroopa oli tollal jagunenud selgelt kahte leeri, kes toetasid vastavalt kas parem-äärmuslasi

(natsionaalsotsialiste ja fašiste) või vasakpoolseid. Frente Popular ühendas eelkõige neid, kes

ei tahtnud Hitleri ja Mussolini tüüpi valitsusi Hispaaniasse ning olid selle nimel valmis

tegema koostööd ka kommunistidega.

Vasakpoolsete võit ei olnud parempoolsete sõjaväelaste jaoks vastuvõetav. Järgnes kodusõda

(17.07.1936-01.04.1939).

GUERRA CIVIL ESPAÑOLA

1936-1939

Salvador Dalí Construcción blanda con judías hervidas (Premonición de la Guerra Civil)

Oktoobris 1933 oli endise diktaatori Primo de Rivera poeg José Antonio Primo de Rivera

asutanud Hispaania fašistliku liikumise Falange Española. Noor Primo de Rivera hukati

mässukatse eest sügisel 1936.

Teine parempoolne liikumine, mis taotles vabariigi kaotamist, oli karlistide oma. Paraku suri

septembris 1936 viimane Fernando VII venna Carlos’e meessoost järglane Alfonso Carlos ja

lähim sugulane olnuks seega kukutatud kuningas Alfonso XIII, keda karlistid pidasid aga

reeturiks. Nii jäid karlistidele küll nende poliitilised ideaalid, aga ei olnud enam

tõsiseltvõetavat troonipretendenti.

Karlistide kõrval esindasid monarhiste ka Alfonso XIII pooldajad.

Antikommunistidest ja katoliiklastest parempoolsed kuulusid omaette parteisse (CEDA ehk

Confederación Española de Derechas Autónomas).

Neile lisandusid Aafrikas viibivad väeüksused, keda juhtis kindral Francisco Franco.

Kõiki parempoolseid kokku kutsuti natsionalistideks (nacionales), nii nagu vasakpoolseid

vabariiklasteks (republicanos). Viimaste poolel osales sõjas ka hilisem kuulus briti kirjanik

George Orwell. Sõja võitsid parempoolsed Franco juhtimisel.

FRANCISCO FRANCO

1892-1975

Generalísimo

Caudillo de España 1939-1975

Sündis El Ferroli linnas Galicias, ta esivanemad olid kõik olnud mereväelased. Sõjaväelaseks

sai ka ta ise ning 1920 liitus Hispaania võõrleegioniga, saades 1923 selle juhiks. 1928-1932

jutis ta sõjaväeakadeemiat Zaragozas, mis seejärel aga suleti. Vasak-poolse valitsusega ta juba

tollal läbi ei saanud. 1934 osales ta Astuurias tööliste ülestõusu mahasurumises. 1936 oli ta

Kanaari saartel teenistuses, kui algas valitsusevastase vandenõu organiseerimine. Peale

mõningast kõhklust Franco ühines vandenõuga ja kujunes natsionalistide juhiks kodusõjas.

Franco oli diktaator, kes keelustas kommunismi ja kes takistas vähemusrahvaste kultuuri ning

autonoomia arengut. Ta represseeris teatud ulatuses oma poliitilisi vastaseid ja pooldas

monarhiat (määras oma järeltulijaks kuningana Alfonso XIII pojapoja Juan Carlos’e). Samas

ei saa teda pidada ka fašistiks või natsionaalsotsialistiks. Ta jäi kõrvale II maailmasõjast ja

peale Hitleri lüüasaamist distantseerus täielikult natsidest. Kui 1960.-tel toimusid ülemaailma

noorterahutused, siis Hispaanias karistati meelt avaldavaid tudengeid karmilt. Samas

majandusel läks sel ajal hästi (majandusime 1959-1973).

Franco suri 20. novembril 1975. Tema ainus laps on Maria del Carmen Franco y Polo.

JUAN CARLOS I

05.01.1938

Rey de España desde el 22 de noviembre de 1975

Sündinud Rooma linnas Itaalias. Hispaaniasse kolis aastal 1948.

Tema isa oli Alfonso XIII poeg Juan de Borbón, conde de Barcelona (1913-1993) ja ema

María de las Mercedes de Borbón-Dos Sicilias (1910-2000).

1956 tulistas ta kogemata surnuks oma noorema venna Alfonso (1941-1956).

1962 abiellus Kreeka kuninga Paulos I tütre Sofía’ga (sünd. 1938).

Lapsed: tütar Elena de Borbón y Grecia, duquesa de Lugo (sünd. 1963)

tütar Cristina de Borbón y Grecia, duquesa de Palma de Mallorca (sünd. 1965)

poeg Felipe de Borbón y Grecia, príncipe de Asturias (sünd. 1968)

Kaheksa lapselast. Troonipärijal Felipe’l on kaks tütart, Leonor (sünd. 2005) ja Sofía (sünd.

2007). Felipe abikaasa on endine ajakirjanik Letizia (sünd. 1972), kellele see on teine abielu

(esimene oli ühe õpetajaga).

Kuninga roll on Hispaanias oma riigi ja rahva esindamine, poliitilist võimu tal ei ole.

Konservatiivsest taustast hoolimata on kuningas ilma vastuseisuta allkirjastanud mitmeid

liberaalseid seadusakte, tuntuim neist 2005. aastal homoabielude lubamine.

Üsna aktiivselt on kuningas tegelenud Iberoameerika suhetega, mis hõlmavad Hispaaniat,

Portugali ja Ladina-Ameerika riike.

TÄNAPÄEVA HISPAANIA

la Rojigualda

Bandera de España

Franco oli enne oma surma pannud paika Juan Carlos’e saamise Hispaania kuningaks. Ühtlasi

jätkas tööd 1973. aasta lõpus ametisse astunud valitsus, mida juhtis Carlos Arias Navarro

(1908-1989) ja mille ehk mõjukaim liige oli Manuel Fraga Iribarne17 (1922-2012). Lisaks

neile mängis olulist rolli demokraatiale üleminekul endine valitsusjuht Torcuato Fernández

Miranda18 (1915-1980), kelle Juan Carlos I määras nüüd parlamendi (Cortes) esimeheks.

Kuna valitsusjuht Arias oli väga konservatiivne ning vastu igasugus-tele reformidele, siis

vahetati ta kuninga poolt peatselt välja. Uus valitsusjuht (presidente del Gobierno de España)

Adolfo Suárez (sünd. 1932) püsis ametis juulist 1976 kuni jaanuarini 1981.

Suárez ja Fernández Miranda viisid Hispaania 1970.-te lõpus Franco-aegsest diktatuurist

demokraatiasse. Mõlemad mehed olid konservatiivid, endised Franco pooldajad, kes samas

nägid möödapääsmatut vajadust riiki reformida. Taas tekkis poliitiline pluralism, Franco ajal

keelustatud sotsialistid (PSOE) sai taas õiguse tegevust jätkata ning asutati mitu uut parteid.

Unión de Centro Democrático (UCD) oli Suárez’i enda asutatud tsentristlik partei, mis juunis

1977 toimunud esimestel vabadel valimistel võitis 166 kohta parlamendi 350 kohast.

Järgmistel valimistel 1979 saadi 168 kohta, kuid seejärel algasid sisetülid ja partei lagunes.

Oktoobris 1982 toimunud valimistel sai UCD kõigest 11 kohta ja lõpetas aasta hiljem

tegevuse. Suárez oli valitsusjuhi kohalt selleks ajaks lahkunud, tema järglaseks sai kunagise

rahandusministri José Calvo Sotelo vennapoeg Leopoldo Calvo-Sotelo (1926-2008). Seoses

valimiskaotusega kaotati ka valitsusjuhi koht.

Partido Socialista Obrero Español (PSOE) on sotsialistlik partei, mille asutas 1879. aastal

töölisliikumise aktivist Pablo Iglesias19 (1850-1925). Oli 1939-1977 keelustatud.

17 Fraga oli pärit Lugo linnast Galicias.18 Temale oli Franco usaldanud noore Juan Carlos’e harimise ja teda võib pidada noore tronipärija poliitiliseks mentoriks.19 Iglesias, nagu ka Franco, sündis El Ferroli linnas Galicias. Ta oli pärit puruvaesest perekonnast, kus isa suri ja ema oli sunnitud kerjama. Läks 12-aastaselt tööle (trükitöölisena), haris end iseseisvalt, õppis ära prantsuse keele ja selle kaudu sai mõjutusi revolutsiooni- ning sotsialismiideedest. Asutas PSOE koos 24 mõttekaaslasega

Pablo Iglesias, PSOE asutaja ja esimene juht

1977. aasta valimistel sai PSOE 118 kohta Cortes’is ja 1979. aastal 121 kohta, olles tollane

juhtiv opositsioonipartei. Oktoobris 1982 võitis PSOE valimised, saades Cortes’i alamkojas

(Congreso de los Diputados) 177 kohta ning ülemkojas (Senado de España) 157 kohta

(kokku on Senatis 254 kohta). PSOE esimees Felipe González (sünd. 1942) sai valitsusjuhiks

ning jäi sellesse ametisse kuni maini 1996. Peale valimiskaotust 1996 läks PSOE taas

opositsiooni, lüüa saadi ka 2000. aasta valimistel. Aastal 2001 sai uueks parteijuhiks José

Luis Rodríguez Zapatero (sünd. 1960), kellega koos kasvas ka PSOE populaarsus. 2003 oli

partei teravalt kriitiline Iraagi sõja suhtes. Märtsis 2004 võideti üld-valimised ja Zapatero sai

valitsusjuhiks, sellest ametist lahkus ta detsembris 2011 peale suurt valimiskaotust

(parlamendi alamkojas saadi vaid 110 kohta). Zapatero järglaseks PSOE peasekretäri kohal

sai Alfredo Pérez Rubalcaba (sünd. 1951).

Partido Popular (PP) on konservatiivne partei, mille asutas 1989 Manuel Fraga Iribarne.

Selle eelkäijaks oli veebruaris 1976 samuti Fraga poolt asutatud konservatiivne Alianza

Popular, mis nii 1977 kui 1979 sai üldvalimistel väga kehva tulemuse. Seejärel 1982 saadi

PSOE järel teine tulemus, kuid 1986 tuli uus madalseis. Fraga otsustas seepeale parteid

reformida ja nii sündis PP. Fraga toetusel sai partei juhiks José María Aznar (sünd. 1953),

kes märtsis 1996 viis partei valimisvõidule. Aznar ise oli järgmise kaheksa aastat valitsusjuht,

võites ka märtsis 2000 toimunud valimised. Majandusel läks hästi. Märtsis 2004 toimunud

valimiste eel pingestasid olukorda esiteks Iraagi sõda, mis oli Hispaanias väga ebapopulaarne,

ja teiseks Madridis 11. märtsil toimunud terrorirünnak, milles hukkus 191 inimest. PP sai

valimistel lüüa ja läks opositsiooni, uueks juhiks oli 2003. aastal saanud Mariano Rajoy20

(sünd. 1955). Märtsis 2008 saadi valimistel järjekordne kaotus, kuid ülemaailmne

majanduskriis hakkas peagi Zapatero valitsuse populaarsust kiiresti kahandama. Novembris

Madridis, istus hiljem korduvalt kinni ja elas vaesuses. Kuid 1910 valiti ta esimese sotsialistina Hispaania parlamendi liikmeks ja ta surma järel detsembris 1925 osales matuserongkäigus üle 150,000 hispaanlase.20 Pärit Santiago de Compostela linnast Galicias.

2011 toimusid ennetähtaegse valimised, milles PSOE sai hävitava kaotuse. Rajoy moodustas

uue valitsuse.

Hispaania peaminister Mariano Rajoy

Partido Comunista de España (PCE) on kommunistlik partei, PP ja PSOE järel suuruselt

kolmas Hispaanias. Asutati 1921. aastal ja omandas olulise mõju kodusõja ajal, kuid oli

seejärel 1939-1977 keelatud. Valimistel neid edu ei saatnud ja 1982. aasta kaotuse järel lahkus

ametist üle 20 aasta parteid juhtinud Santiago Carrillo (sünd. !915), kes koos oma

pooldajatega hiljem üldse välja visati. Carrillo oli mõõdukas (nn. eurokommunist) ja ei

sobitunud noorte radikaalide vaadetega. 1986 moodustasid kommunistid koos teiste

radikaalsete vasakpoolsetega valimisliidu Ühendatud Vasak (Izquierda Unida), mis valimistel

on tavaliselt saanud kolmanda koha. Valimisliidu juhiks on alates detsembrist 2008 Cayo Lara

Moya (sünd. 1952), kommunistliku partei juht alates novembrist 2009 aga vähetuntud José

Luis Centella (sünd. 1958).

Ühiskonna areng 1976-2011

1960.-il muutus Hispaania populaarseks turistide seas.

1976. aasta järel legaliseeriti pornograafia, striptiis ja homoseksualism. Abielurikkumise eest

kohtulikult karistamine kadus 1978, abielulahutus sai võimalikuks 1981. Hispaania muutus

üheks seksuaalselt kõige liberaalsemaks riigiks maailmas, kus seksuaalelu võib alustada juba

13-aastaselt ja kus prostitutsioon ei ole karistatav (samas ei ole ka ametlikult lubatud ja

reguleeritud). Aastast 2005 on seadustatud samasooliste abielud. Abort on alates 1985. aastast

lubatud, kuid vaid erijuhtudel. Samal ajal on vähenenud sündivus, elanikkond vananeb.

1977 käis tööl 22% Hispaania naistest, 1984 juba 33%. Samuti kasvas kiiresti kõrgharidusega

naiste osakaal. Aastaks 2008 jõudis töölkäivate naiste osakaal Hispaanias juba 43%-ni, peale

seda on majanduskriisi ja suure tööpuuduse tõttu pisut langenud. Siiski on kohati veel säilinud

suhtumist, et naise ülesanne on kodu ja laste eest hoolitseda ning et mees peaks raha teenima.

Kõrgharidust omandavaid naisi on aga meestest juba rohkem, tulevikus on sellel ilmselt

oluline roll ühiskonna muutumises.

06.12.1978 kiideti rahvahääletusel heaks uus Hispaania põhiseadus.

23. veebruaril 1981 toimus riigipöördekatse, kus parempoolset riigikorda pooldavad

ohvitserid kolonelleitnant Antonio Tejero (sünd. 1932) juhtimisel võtsid parlamendi ja

valitsuse pantvangi. Tejero oli üritanud riigipööret ka juba 1978 ja selle eest ka vangis

istunud. Riigipööre kukkus läbi peale ca 20 tundi kestnud pantvangidraamat, keegi viga ei

saanud. Tejero karistuseks oli 15 aastat vanglat.

1982-1996 vasakpoolne valitsus.

1986 ühinesid Hispaania ja Portugal Euroopa Ühendusega, millest 1993. aastaks kasvas välja

Euroopa Liit (Unión Europea).

1992 toimusid Barcelona olümpiamängud.

1996-2004 parempoolne valitsus.

2002 võeti kasutusele euro.

11.03.2004 terrorirünnak Madridi rongides, 191 hukkunut.

2004-2011 vasakpoolne valitsus.

2008. aastast on suure avalikkuse tähelepanu all olnud endine kohtunik Baltasar Garzón, kes

asus uurima Franco režiimi ajal toimepandud kuritegusid. Garzón sattus parem-poolsete suure

kriitika alla ja tema vastu omakorda tõstatati süüdistus ebaseaduslike uurimismeetodite

kasutamises ning oma võimupiiride ületamises. Süüdistuse esitajaks oli parempoolne

riigiteenistujate ametiühing Manos Limpias (eesti keeles Puhtad Käed), mis on varem silma

paistnud kohtuprotsessidega sotsialistide ning baski ja katalaani rahvuslaste vastu. Garzón

mõistetigi ühes kaasuses süüdi ja eemaldati kohtunikuametist. Kogu see teema on taas

pingestanud suhteid parem- ja vasakpoolsete vahel ning leidnud suurt rahvusvahelist

tähelepanu. Manos Limpias’i juht Miguel Bernad on varasemalt kuulunud ühe äärmus-

parempoolse partei ridadesse.

Jalgpall

1964 toimusid Hispaanias jalgpalli Euroopa meistrivõistlused (UEFA European Football

Championship), võitis Hispaania (oluline mängija oli A Coruñast pärit Amancio Amaro).

1982 toimusid Hispaanias jalgpalli maailmameistrivõistlused (FIFA World Cup), võitis

Itaalia.

2008 tuli Hispaania jalgpalli Euroopa meistriks (tuntumad mängijad Fernando Torres, David

Villa, Andrés Iniesta, Iker Casillas, Cesc Fábregas, Carles Puyol ja Xavi).

2010 tuli Hispaania Lõuna-Aafrika Vabariigis jalgpalli maailmameistriks (põhimängijad

samad, kes Euro 2008 puhul).

*

Jalgpallil (fútbol) on Hispaanias suur ja ühendav tähtsus. Hispaania on olnud tunnustatud

jalgpallimaa kaua aega, kuigi kuni viimase ajani ei ole neil rahvusvahelistel turniiridel ülearu

hästi läinud. See-eest on klubijalgpall väga arenenud ja ülipopulaarne, samuti on see väga

populaarne amatöörsport.

Tuntumad Hispaania jalgpallimeeskonnad on Real Madrid, FC Barcelona, Valencia CF,

Athletic Bilbao, Deportivo La Coruña, Atlético Madrid ja Sevilla FC.

Rahvusvaheliselt kuulsaimad jalgpallurid on Raúl (sünd. 1977) ja viimastel aastatel Euroopa

ning maailmameistrivõistlustel võidutsenud mängijad (eelkõige Villa ja Torres).

Hispaania majandus

Hispaania majandus on SKP (sisemajanduse koguprodukt) suuruselt maailmas 12. ja

Euroopas 5. kohal (eespool on Saksamaa, Prantsusmaa, UK ja Itaalia). Kui arvestada SKP

suurust inimese kohta, siis jääb Hispaania maailmas 26. ning Euroopas 16. kohale. Seega

Hispaania on rikas, aga mitte kõige rikkam.

Hispaania tootis vanaajal põllumajandussaadusi (oliivid, nisu, viinamarjad), samuti oli oluline

kalapüük rannikualadel. Lisaks oli Põhja-Hispaania üks Euroopa olulisemaid

kaevanduspiirkondi, eriti Galicia oma tinakaevandustega (tina oli tarvis pronksi valmista-

miseks). Kõige selle tootmist toetas arenenud kaubandus, mis oli algul foiniiklaste, hiljem

kreeklaste ja kartaagolaste, alates 2. sajandist e.Kr. aga roomlaste käes.

Rooma riigi lagunemine mõjus kaubandusele laastavalt, kuid Ibeeria pääses sellest segasest

ajast vähemate ohvritega kui ülejäänud osad impeeriumist. Läänegootide valitsus ei lasknud

kõike hävitada. Hiljem oli suur osa Ibeeria poolsaarest pikalt muslimite käes, kes 8.-12.

sajandil olid kõige haritumad ja kultuursemad valitsejad Euroopas.

Keskajal kasvatati Kastiilias lambaid (lambavill oli tähtis kaubaartikkel), enamus elanikest

toitis ennast ja valitsejaid põllumajandusega. Käsitöö ja kaubandus olid rangelt

reglementeeritud nagu ülejäänud Euroopaski. Seejäel 16. sajandil seoses maadeavastuste ja –

vallutustega kasvas järsult kulla (oro) ja hõbeda (plata) sissevedu Hispaaniasse, samuti saadi

Ameerikast põllumajandust ergutavaid uusi kultuure (kartul, tomat, mais, tubakas).

Tulemuseks oli kiire varanduslik kihistumine, inflatsioon, kaupade järsk kallinemine ja vaeste

süvenev vaesumine. Samal ajal ühiskond oli väga dünaamiline ja õukonnas kulutati heldelt

kultuurile, mistõttu Hispaania kultuur hakkas peagi õitsema (eriti kirjanduse ja maalikunsti

osas).

Kui see kulla ja hõbeda sissevool ning varanduslik kihistumine lühiajaliselt tegi Hispaaniast

maailma ühe domineerivaima riigi, siis pikas perspektiivis tõi see kaasa allakäigu. Selles

allakäigus oli veidi helgem periood kuningas Carlos III ajal, kes valgustatud valitsejana

püüdis läbi viia reforme, kuid peale teda jätkus kõik vanaviisi. Hispaaniat laastasid 1808-1813

kodusõjad Napoleon’i pooldajate ja vastaste vahel, neile järgnes 20 aastat Fernando VII

hävitavalt rumalat valitsemist. Hispaania jäi vähearenenud põllumajanduslikuks maaks, samal

ajal kui Saksamaa ja Inglismaa industraliseerimisega rikastusid. Arenguga suutsid kaasa

minna vaid baskid (metallitööstus) ja kataloonlased (tekstiilitööstus), kuigi ka neid pidurdas

Fernando VII ja Isabel I tagurlik keskvalitsus. Ja muidugi jäi tööstuse puudumise tõttu

ülejäänud Euroopast maha ka Hispaania põllu-majandus.

Koos ülejäänud Euroopaga nautis ka Hispaania 1920.-tel majanduslikku õitsengut, mis lõppes

aga järsult 1929. aastal USAst alguse saanud majanduskriisiga. Kriisiaastatele järgnes kohe

otsa kodusõda ja 1939. aastaks oli Hispaania laastatud ja vaene. Kuigi Franco jäi II

maailmasõjast kõrvale, oli Hispaania isolatsioonis ning ei suutnud oma majandust taastada.

Peale sõda algas purustatud Saksamaa ja Prantsusmaa ülesehitus, kapital voolas sinna,

Hispaania vaatas pealt ja kiratses edasi. 1950 oli Hispaania SKP vaevalt 40% Lääne-Euroopa

keskmisest.

1950.-d aastad tõid kaasa Saksamaa kiire majanduskasvu (nn. Saksa majandusime) ja kogu

maailma majandus oli pöördunud tõusule. Paranes ka Hispaania olukord, eriti kui Franco

otsustas oma isolatsioonist väljuda ning otsida võimalusi koostööks kapitalistlike riikidega.

Vastastikuse kaitse leping USAga tõi Hispaaniasse sadu miljoneid dollareid, mis hakkasid

majandust ergutama. Sellest hoolimata oli 1957-1958 Hispaania taas kriisis ja nüüd andis

Franco järele liberaalide survele majandusreformide osas. 1958 sai Hispaaniast OECD ning

järgneval aastal ka IMFi ja Maailmapanga liige. Kaubandus avanes, Hispaania läks üle

vabaturumajandusele. Järgnes 14 aastat majanduskasvu (1959-1973), mida nimetatakse

Hispaania majandusimeks. Alles 1970.-te keskel saadi tagasi-löök, kui kogu maailm kannatas

naftakriisi pärast.

Hispaania majanduse olulisteks alusteks said turism ja autotööstus. Hispaania oma autotootja

on SEAT.

1980.-il majandus kasvas ja inflatsioon oli kontrolli all, import oli püsivalt suurem kui

eksport. Sellele järgnes 1990.-te alguses tagasilöök ja siis 1997-2007 kinnisvarabuum, mis tõi

kaasa suure majanduskriisi (nagu ka mujal maailmas). Hispaania majandusele omaselt

kaasnes sellega suur tööpuudus, mis ulatub üle 20% tööhõivelisest elanikkonnast. Kohe

kinnisvarakriisile otsa tuli võlakriis. Hispaania avaliku sektori võlakoormus on 66% SKP-st

(oluliselt parem näitaja kui Itaalia, USA või Prantsusmaa puhul), kuid sellega kaasneb

eraisikute suur võlakoorem ja töötus, mis halvendab riigieelarve täitmise väljavaateid.

Probleeme võib tekkida ka energiaga (Hispaania impordib kõik fossiilse kütuse – nafta,

maagaas, süsi - ja on sedaviisi haavatav, Eesti on osaliselt sama probleemi ees, ehkki meil on

vähemalt põlevkivi ja turvast).

Teenindussektor annab Hispaanias kolmandiku SKP-st ja selles töötab 70% töötajatest.

Ehitusega on seotud umbes 10%, tööstusega 14% ja põllumajandusega 4,5% tööjõust.

*

Hispaania levinuim jaekaubanduskett on prantslaste Carrefour. Samuti on prantslaste

omanduses Auchan. Nende kõrval on kohaliku päritoluga Mercadona, Eroski ja El Corte

Inglés, lisaks veel paljud väiksema sagedusega esinevad supermarketid. Odavad, aga harvad,

on sakslaste Aldi ja Lidl.

Hispaania rikkaim mees on Amancio Ortega (sünd. 1936), kellele kuulub ligi 60% Inditex

Group’ist (riidekaupluste kett Zara on selle tulutoovaim osa). Ortega elab A Coruña linnas

Galicias, tema varandust hindab Forbes 28,5 miljardile eurole ja ta on sellega maailma

rikkaimate seas 5. kohal. Tema eksabikaasa Rosalia Mera (sünd. 1944) on Hispaanias

rikkuselt neljas inimene 3,4 miljardi euroga. Nende kahe vahele mahuvad rõivatootja Mango

omanik Isak Andic (Barcelona, rahvuselt türklane) 3,65 miljardi euroga ja Mercadona

supermarketite omanik Juan Roig (Valencia) 3,57 miljardi euroga.

ETA

Euskadi Ta Askatasuna (Baskimaa ja Vabadus) on baski äärmuslaste loodud rahvuslik-

separatistlik organisatsioon, mille eesmärgiks on Baskimaa iseseisvus ja mis kasutab eesmärgi

teostamiseks vägivalda. Seetõttu on Hispaania, ülejäänud Euroopa Liit ja USA nimetanud

ETA terroristlikuks organisatsiooniks.

ETA loodi rühma radikaalsete tudengite poolt 1959. aastal ja nad võisid oma esimese ohvri

tappa juba aastal 1960. Kindlalt on ETA seostatav ühe 1968. aastal toimunud tapmisega.

Järgnenud on rünnakud, milles on hukkunud sadu inimesi, tuhanded on saanud vigastada.

Kõik see on muutnud ETA vastumeelseks isegi enamusele baskidest endist. Mitmel korral on

ETA kuulutanud välja relvarahu, kuid alati alustanud rünnakutega uuesti. Viimane relvarahu

on välja kuulutatud septembris 2010 ja seni ei ole seda rikutud. Suurtest parteidest PSOE on

relvarahu osas lootusrikas, kahtlevamal seisu-kohal on olnud Partido Popular ja praegune

peaminister Rajoy.

ETA anagramm (madu ja kirves ehk siis poliitika ja võitlus)

GALICIA

Hüüdnimi: „O país dos mil ríos“ (kahe tuhande jõe maa)

Pindala: 29,574 km²

Rahvaarv: 2,8 miljonit

Pealinn: Santiago de Compostela (95,000 elanikku)

Suurimad linnad: Vigo (300,000 elanikku) ja A Coruña (250,000 elanikku)

Provintsid: A Coruña, Lugo, Ourense, Pontevedra

Ametlikud keeled: castellano, galego

Valitsusjuht: Alberto Núñez Feijóo, Presidente de la Xunta de Galicia (Partido Popular)

Kliima: Niiske, roheline, ookeani ääres väga tuuline. Keskmine temperatuur on talvel

vahemikus 5°C (Lugos) kuni 10°C (El Ferrolis), suvel vahemikus 17°C kuni 22°C.

Kohalik alkohoolne jook: Queimada

Keskaegne Galicia

Galicia nimetus tuleneb roomlaste Gallaecia nimetusest ja see ilmselt omakorda kohaliku

rahva nimetusest, mis võrdsustas neid gallialastega (tänase Prantsusmaa põliselanikud). Nii

gallialased kui galiitslased olid keldi rahvad.21

Roomlaste ajal olid Galicia tähtsaimad linnad Braga (tänapäeva Portugalis) ja Lugo. Rooma

ajast on pärit ka üks tuntuimaid vaatamisväärsusi tänase A Coruña linna (tollal Brigantium’i)

lähedal, Torre de Hercules’i igivana majakas. Rooma ajast on säilinud veel vana Lugo

linnamüür, mida turistid kõrgelt hindavad. Aastal 62 käis Brigantium’is kaubandusküsimuste

tõttu Julius Caesar.

Galicia olulised majandusharud olid kalastamine ja tinakaevandused.

Aastal 409 tungisid sellele alale sueebid ja rajasid Galicia kuningriigi (Reino de Galicia), mis

püsis iseseisvana kuni 585. aastani. Pealinnaks oli Braga, esimeseks sueebi päritolu kuningaks

Hermeric (loobus 438 troonist ja suri 441). Selle Hermeric’i pojapoeg Rechiar (valitses 448-

456) oli esimene germaani päritolu kuningas Lääne-Rooma aladel, kes võttis vastu katoliku

usu ning hakkas müntima oma raha.

Galicia sueebi kuninga hõbemünt 5. sajandist.

Rechiar oli roomlaste mõistes barbar, aga hakkaja mees. Peale tema surma seevastu algasid

sisetülid ja kuningad vahetusid kiiresti. Kultuur ja majandus käisid alla, linnad tühjenesid ja

kaubandus seiskus. Sueebide viimane kuningas oli 584-585 troonil püsinud usurpaator

Andeca.

585. aastal Galicia vallutanud läänegootide kuningas Liuvigild suri aasta hiljem ja trooni päris

ta poeg Reccared, kes astus katoliku usku. Sellest ajast on Hispaania olnud katoliiklik (varem

oli valdav arianism). Läänegootide võim lõppes muslimie sissetungiga 711. aastal, kui

kuningas Roderic (Rodrigo) lahingus surma sai ning valitsenud ülikud Põhja-Hispaaniasse

tõmbusid.

21 Omal ajal asustasid keldi rahvad kogu Lääne-Euroopat ja ka suurt osa Kesk-Euroopast, nende levik oli ulatuslikeim umbes 2300 aastat tagasi. Tänapäeval on keldi keeli jäänud kõnelema vaid üksikud, tuntuimad keeled on iiri, kõmri (Wales), šoti ja bretooni. Cornwall’is üritatakse küll taaselustada korni ja Man’i saarel mänksi keeli.

Astuuria kuningriik, mis poolsaare põhjaosas rajati, suutis end araablaste eest kaitsta ja

Galicia hiljem selle koosseisus jäi islamist enamasti puutumata. Selle asemel sai piirkonnast

ootamatult oluline religioosne keskus kristlaste jaoks. Nimelt teatati 9. sajandi I poolel, et

tänase Santago de Compostela asukohas leiti apostel Jaakobus vanema haud. Tollane Astuuria

kuningas Alfonso II (valitses 791-842) laskis ehitada sinna kiriku ja Santiago de Compostela

muutus üheks olulisimaks palverännakute sihtpunktiks Euroopas.

Mõni aeg hiljem kuningas Alfonso III surma järel 910 jagasid ta kolm poega riigi omavahel ja

Galicia sai taas iseseisvaks Ordoño II valitsuse all. Juba aastal 914 sai Ordoño ka Leóni

kuningaks ning kaks riiki ühendati. Peale Ordoño surma aastal 924 läks Leóni-Galicia riik

kolmanda venna, Astuuria kuninga, kätte, ja maa taasühendati, kuid kandis edaspidi Leóni

kuningriigi nime (pealinna järgi).

925. aastal suri ka kolmas vend ning algas kodusõda, kus võitjateks tulid Ordoño pojad. Üks

neist, Sancho I, sai Galicia kuningaks, ent suri juba 929 ja uuesti ühendati Galicia Leóniga.

Järgmine hetkeline iseseisvus tuli Galiciale aastal 982, kui kuningaks krooniti senise valitseja

vastu mässu alustanud prints Bermudo. Viimane võitis kodusõja ja liitis 984 Galicia taas

Leóniga. Peale Fernando I surma 1065 jagati jälle riik kuninga poegade vahel, García II sai

Galicia ja Põhja-Portugali, ent aeti 1071 vendade poolt minema ja sellega sai Galicia

iseseisvusaeg taas läbi. Keskmine vend Alfonso VI päris 1072 kõik need riigid ja kujunes

üheks mõjukaimaks kõrgkeskaja Hispaania valitsejaks.

14. sajandi Galicia mõjuvõimsamaid suguvõsasid oli El Ferroli ja Villalba piirkonnast pärit

Andradede oma. Selle tuntuim esindaja on Fernán Pérez de Andrade († 1397), kes valis õige

poole 1366-1369 kestnud kodusõjas. Võitnud kuningas Enrique II oli Andrade vastu helde ja

Fernán rikastus. Üks tema järeltulijaid, Fernando de Andrade (1477-1540) sai krahvi tiitli.

Andradede üheks residentsiks oli Naraío kindlus tänases San Saturniños, teine sarnane kindlus

asub Pontedeumes.

Castillo de Naraío

Galicia uusajal

15. sajandil kujunes Galicias välja kohalik esindajatekogu, parlamendi eelkäija, mida kutsuti

Junta del Reino de Galicia. Borbónide dünastia ajal kaotas see institutsioon oma võimu.

Kuningavõimu suurenemine tõi kaasa kohaliku Galicia ja Astuuria nobiliteedi kujunemise

üleriigilise aristokraatia osaks. Varasemad mõjuvõimsad suguvõsad (Andrade, Osorio,

Moscoso, Álvarez, jt) sulasid osaliselt omavahel, osaliselt teistega kokku ja laienesid üle riigi.

Heaks näiteks on siin Vicente Joaquín Osorio de Moscoso y Guzmán, conde de Altamira,

duque de Maqueda, duque de Medina de las Torres, marqués de Astorga, duque de Sessa,

duque de Sanlúcar la Mayor, jne (tal oli kokku 32 tiitlit), kes elas aastail 1756-1816.

16. sajandil kujunes A Coruña oluliseks sõjalise tähtsusega sadamalinnaks, kust 1588. aastal

läks teele ka Võitmatu Armaada. Kaitseks ehitati sinna San Antón’i kindlus. 1589 piiras linna

Sir Francis Drake, kuid löödi tagasi. Selle piiramise ajal sai kuulsaks koos meestega inglaste

vastu sõdinud María Pita, kes oma mehe surma järel oli võtnud ta relvad ja innustanud ka teisi

vastupanu jätkama.

A Coruña lähedal asuv El Ferrol kujunes 18. sajandil oluliseks laevaehituslinnaks ja üheks

Hispaania laevastiku olulisimaks baasiks. Jätkuvalt säilis teise sama piirkonna linna Santiago

de Compostela tähtsus usukeskusena, kuhu igal aastal suundusid tuhanded palverändurid üle

Euroopa. Hispaania mõistes üldiselt jäi Galicia aga provintsiks, mis Madridile ja Barcelonale

majanduslikus ega kultuurilises mõttes konkurentsi ei pakkunud. Huvitav on samas asjaolu, et

tänase Hispaania kahe mõjukama poliitilise jõu (sotsialistid ja Partido Popular) loojad või

eeskujud on mõlemad pärit Ferrolist, nii Pablo Iglesias kui Francisco Franco. Galiciast oli

pärit ka Partido Popular’i otsene asutaja Manuel Fraga.

El Ferrol

75,000 elanikku.

Peamised tegevusalad: kalandus ja laevaehitus, samuti rauatööstus, puidutööstus,

hobusekasvatus, jne.

Ferrolis ei ole erilisi arhitektuurilisi vaatamisväärsusi. Raha on kulutatud eelkõige sadamale ja

laevadele. Ka rannad jäävad kesklinnast suhteliselt kaugele. Kõige suure-maks

arhitektuuriliseks vaatamisväärsuseks on sadamas asuv San Felipe kindlus (Castillo de San

Felipe).

Pontedeume

4,700 elanikku.

Peamised tegevusalad: teenindus, varem peamiselt kalandus.

Kaugus A Coruñast on 36 km. Tegemist on vana Andrade’de külaga, kus peamisteks

arhitektuurilisteks vaatamisväärsusteks on Andrade kindlus ning paar 12. sajandist pärit

kirikut. Ilus ajalooline küla.

A Coruña

246,000 elanikku.

Sadamalinn, kohalik teenindus- ja ärikeskus. Galicia rikkaim linn. Rahandus, kaubandus,

logistika, tekstiilitööstus (Zara), jms.

Peamised vaatamisväärsused on Torre de Hércules (Rooma-aegne majakas), Plaza de María

Pita, vanalinn (Ciudad Vieja de A Coruña), promenaad (Paseo Marítimo), jne. Linna on

kutsutud klaaslinnaks, kuna majadel on uhked klaasist rõdud (galerías).

Santiago de Compostela

95,000 elanikku.

Galicia administratiivne keskus, kus on palju kohalikke ametnikke. Oluline tegevusala on

turism, aga ka puidutöötlus, elektroonika ja pangandus (Novacaixagalicia pank). Oluline on

ka kohalik ülikool.

Katedraal ja Palacio de Rajoy (kohaliku parlamendi asupaik) asuvad Obradoiro väljakul

(Plaza del Obradoiro), teine tähtis väljak on Azabacheria.

Hispaania raha

1- ja 2-eurone: müntidel kujutatakse kuningas Juan Carlos I de Borbón y Borbón’i

portreed.

10-, 20- ja 50-sendine: müntidel kujutatakse Hispaania kirjanduse suurkuju Miguel de

Cervantese portreed, kajastamaks kirjaniku ja tema teoste universaalsust.

1-, 2- ja 5-sendine: müntidel kujutatakse Santiago de Compostela katedraali, mis on üks

romaani arhitektuuri pärleid Hispaanias ning maailma kuulsamaid palverännakute sihtkohti.

Obradoiro monumentaalse barokkstiilis fassaadi rajamist alustati aastal 1667 Jose del Toro ja

Domingo de Andrade juhendamisel. Ehitustööd viis lõpule Fernando Casas y Novoa 18.

sajandil.

Hispaania kultuuritegelased

Antonio Banderas (1960) - filminäitleja, filmiprodutsent ja laulja. Pärit

Malagast Andaluusiast. Ta on mänginud filmides "Assassins", "Evita",

"Interview with the Vampire: The Vampire Chronicles", "Philadelphia",

"Desperado", "The Mask of Zorro" ja "Spy Kids" ning multifilmisarjas

"Shrek".

Javier Bardem (1963) – filminäitleja. Pärit Las Palmasest Kanaaridelt.

Ta on mänginud filmides „No Country for Old Men“, „Vicky Cristina

Barcelona“, „Biutiful, Eat Pray Love“, „Love in the Time of Cholera“,

„The Sea Inside“.

Penelope Cruz (1974) – filminäitleja. Pärit Madriidist. "Pirates of the

Caribbean: On Stranger Tides", "Vicky Cristina Barcelona", "Sahara",

"Manolete", "Blow".

Paz Vega (1976) – filminäitleja. Pärit Sevillast Andaluusiast. „10 Items or Less“, „Castro's

Daughter“, „Carmen“.

Francisco de Goya (1746–1828) – maalikunstnik. Pärit Fuendetodosist

Aragonist. Tuntud maalid "Sõjakoledused", „Alasti maja“, „Kapriisid“.

Salvador Dali (1904–1989) maalikunstnik, 20. sajandi üks tähtsamaid

sürrealiste. Pärit Figueresist Katalooniast. Dalí maalis kokku üle 1500

maali. Üks kuulsamaid maale: "Mälu püsivus" (ka: "Sulanud aeg" ja

"Pehmed kellad") 1931. Tuntud maalid "Pehme konstruktsioon keedetud ubadega - kodusõja

eelaimus"(1936), "Elevandid luikede peegelpildina"(1937), "Püha Antoniuse kiusatus"

(1946).

El Greco (1541–1614) - renessansiajastu maalikunstnik, skulptor ja

arhitekt. Sündis Kreekas. Tuntumad teosed "Kristuse lahtiriietamine",

1577–1579 "Krahv Orgazi haudapanek", umbes 1586–1588 "Toledo

vaade", u. 1596–1600 "Viienda pitseri avamine", (1608–1614) "Püha

Martin ja kerjus", 1597–1599 "Püha perekond", 1595.

Pablo Picasso (1881–1973) - kunstnik, skulptor, kubismi rajaja. Pärit

Malagast Andaluusiast. Teosed: maalid "Pierrette’de abielu",

"Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", "Willhelm Uhde portree",

"Akordionist".

Antonio Gaudí (1852-1926) - oli katalaani arhitekt ja Kataloonia

modernismi tähtsaim esindaja. Pärit Reusist Katalooniast. Ta töötas

peamiselt oma kodulinnas Barcelonas, kus asuvad tema tuntuimad tööd,

Güelli park ja Sagrada Família kirik. Tuntumate Gaudí

projekteeritud hoonete hulka kuuluvad ka Casa Vicens

(1884–1885), Casa Calvet (1899–1904), Casa Batlló

(1905–1907) ja Casa Milà (tuntud kui La Pedrera; 1905–1907) Barcelonas.

Miguel de Cervantes (1547–1616) - poeet ning romaani-

ja näitekirjanik. Pärit Madriidi lähistelt. Tema tuntuim teos on "Don

Quijote". Hiapaania 10-, 20- ja 50-sendised mündid kannavad Cervantese

portreed ja allkirja.

Federico García Lorca (1898–1936) - luuletaja ja näitekirjanik. Pärit

Fuente Vaquerosest Andaluusiast. Tuntud luulekogud "Kaneelist torn",

"Mu kätes on tuli", "Mustlasromansid".

Pedro Almodóvar (1949) - filmirežissöör ja stsenarist. Pärit Castilla-La Manchast. Tuntuid

filme "Matadoor", "Naised närvivapustuse äärel", "Kõrged kontsad",

"Kika", "Elav liha", "Kõik minu emast", "Tagasitulek", "Räägi temaga".

Enrique Iglesias (1975) – laulja. Pärit Madriidist. Tuntud laule

„Bailamos“, „Rhythm Divine“, „Be with you“, „Could I have this kiss

forever“ (duett Whitney Houstoniga), „Sad eyes“, „Hero“.

Rosana Arbelo (1964) – laulja, helilooja. Pärit Lanzarote saarelt Kanaaridelt. Tuntud laulud

"El Talismán“, „A Fuego Lento“, „Sin miedo“, „Si tú no Estás“.

Pau Gasol (1980) – korvpallur. Pärit Barcelonast Katalooniast.

Xavier Hernández (1980) - jalgpallur-poolkaitsja. Ta esindab praegu FC Barcelonat ja

kuulub ka Hispaania rahvuskoondisesse. Pärit Terrassast Katalooniast.

Fernando Torres (1984) - jalgpallur, kes mängib alates 2011. aastast

jalgpalliklubis Chelsea FC ründajana. Ühtlasi on ta Hispaania

jalgpallikoondise ründaja. Pärit Madriidist.

David Villa (1981) - on Hispaania jalgpallikoondise ründaja, kes mängib

kodumaa kõrgliiga klubis FC Barcelona. Pärit Astuuriast.

Fernando Alonso (1981) - Vormel 1-sõitja, kahekordne maailmameister. Pärit Oviedost,

Astuuriast.

Rafael Nadal (1986) – tennisist. Pärit Baleaaridelt Mallorca saarelt.

Julio Iglesias (1943) – laulja, kitarrist ja laulukirjutaja. Pärit Madriidist.

Tuntumad laulud "La Vida Sigue Igual", "Rio rebelde", "Uno canto a

Galicia", "Gwendoline".

Concepcion Arenal (1820-1893) – feminist, kirjanik. Pärit Ferrolist

Galiciast. Feministliku liikumise algataja.

Adria Ferran (1962) – kokk, molekulaargastronoomia rajaja

(toidu valmistamine keemiliste ja füüsikaliste protsesside abil).

Pärit L'Hospitalet de Llobregatist Barcelona lähistelt Katalooniast.

El Bulli restorani peakokk. Restoran asub Rosesis Kataloonias.

Tuntust on toonud “kulinaaria vahu” loomine. Tema “vahu

loomingusse” kuuluvad nt vahustatud espresso, vahustatud

seened, vahustatud punepeet.

El Bullit on nimetatud mitmeid kordi

läänemaailma parimaks restoraniks, 2002,

2007, 2008.

Restoran on avatud vaid aprillist oktoobrini ja

et seal einestada, peab pikalt ette broneerima.

El Bulli üllatusmenüü sisaldab 30 käiku, seega ühe õhtuga läheb köögist välja keskmiselt

1500 rooga.

Hispaania köök

Hispaanlased tunnevad söögist suurt mõnu ega hoia kokku aega ei toidu valmistamisel ega

selle nautimisel. Kaks kolmandikku keskmise hispaanlase sissetulekutest läheb toidule.

Traditsiooniline hispaania köök on üpris mitmekülgne. Mitmete sajandite vältel on

kasutatavate toiduainete valik muutunud ja täienenud tänu paljude maade kultuuride

mõjutustele. Vanadelt roomlastelt päris Hispaania oliivisalud ja maaviljeluseks sobivad

põllud, seda põhiliselt maa idakaldal. Araablased tõid hispaania kööki mandlid, tsitrused ja

aromaatsed vürtsid, mis said rahvusköögi lahutamatuks osaks. Peale Ameerika avastamist

saabusid Hispaaniasse tomatid, mis kohe laialt kasutusele võeti, magus ja mõru kaunpipar

(chilli), kabatshok (zuccini), erinevat sorti oad, kartul, shokolaad ja vanilje.

Igale piirkonnale on iseloomulikud pisut erinevad toidud ja nende valmistamisviis. Siiski on

võimalik koostada loetelu toiduainetest ja maitselisanditest, mis eristavad hispaania kööki

teiste maade rahvusköökidest. Esimese koha selles loetelus võtavad endale oliivid, täpsemalt -

oliivõli: Hispaania hoiab kindlalt enda kaes esikohta oliivõli tarbimises maailmas. Enamuse

toitude asendamatu komponent on küüslauk. Populaarne on ka petersell ja sageli kasutatakse

pähkleid - enamasti purustatakse neid kastmete hulka. Jääb veel lisada mugulsibul, roheline ja

punane paprika ja tomat. Baskide maa on rikas Atlandi ookeani kalade ja mereandide

poolest, seal toodetakse ka mitmeid liha- ja piimadelikatesse. Tavaliselt serveeritakse toitu

suurte portsjonitena, mis on eriti tüüpiline jahedama kliimaga regioonidele, kuid mingil juhul

ei või baskide kööki nimetada robustseks. Toidud, mille valmistamise juures on kasutatud

punasest paprikast, tomatist, sibulast ja küüslaugust tehtud kastet "chilindron", on tüüpilised

Navarrale ja Aragonile. Sealsete elanike meelisroog on Pürenee selgetest mägijõgedest

püütud forell koos singiga. Kataloonia köök on väga mitmekulgne ja maitsev. Ta erineb

teistest oma ebatavaliste kastmete ja aromaatsete maitsetaimede poolest ning omab ka suurt

sarnasust prantsuse köögiga. Valencia ja Murcia (ühed kõige tihedamini asustatud ja

rikkamad põllumajandusregioonid Euroopas) rahvusköökides on tunda tugevat araabia köögi

mõju. Seal kasvavad apelsinid ja mandlid; seal on avarad aiad ja põllud, kus kasvatatakse

palju erinevaid taimi, mida pannakse traditsioonilise valencia paella sisse (kala ja molluskeid

hakati sinna lisama alles hiljem).

Andalucia on tuntud oliivide, oliivõli ning kohalikust kalast ja molluskitest valmistatud

praadide poolest. Estremadura omakorda on põllumajandusregioon ja söögid on seal üpriski

lihtsad, väga levinud on igasugused hautised. Galliciat ja Astuuriat austatakse

kõrgekvaliteediliste kala- ja mereproduktide pärast, aga ka seepärast, et ta on "empanadi"

kodumaa. Seal toodetakse siidrit, mida ei kasutata mitte ainult joogiks, vaid ka

toiduvalmistamiseks. Kliima on seal suhteliselt külm ja niiske ning küllap just seetõttu on

kohalikud elanikud väga hea isuga, eelistades rammusamaid toite. Hommikust süüakse

tavaliselt kohvikus ja see koosneb "churrosest" ja suurest kruusitaiest kuumast kakaost.

Teiseks hommikusöögiks on kohv magusa küpsetisega või mõni muu kerge suupiste. Lõuna

on kella 2 paiku päeval, sageli eelneb sellele oode (erinevad suupisted), mida reeglina süüakse

koduteele jäävas baaris või restoranis. Kella 6 paiku õhtul on veel üks kerge eine, kella 8 ja 10

vahel õhtuoode ja kell 10 - õhtusöök, mis ei ole küll enam nii rikkalik kui lõuna.

Väga kuulus on kataloonlaste zarzuela de pescado – tõlkes

kalaoperett – kala ja lugematud erinevad mereannid ehk

mariscos koos sibulate, paprika, küüslaugu, suitsusingi,

tomatite, jahvatatud mandlite, safrani, loorberilehe, peterselli

ja pipraga brändi-sherrikastmes. Palju on maitsvaid

pastaroogi, mis sageli suurel paellapannil üle küpsetatakse.

Lihtsam jaotus eristab vaid põhja- ja lõunapoolse Hispaania köögikunsti. Riigi geograafilises

keskmes paiknevast pealinnast Madridist lõuna pool valitsevad riis ja sealiha; sadamalinnast

Valenciast pärineb kuulus panniroog paella valenciana. Rannarajoonides on iga päev laual

kala ja mereannid, Portugaliga piirnevates rannajooneta maakondades on populaarne

kuivatatud soolakala bacalao. Riisi tõid Hispaaniasse maurid ehk araablased, kes valitsesid

lõuna-alasid tervelt 800 aastat. Mauride päranduse hulka kuuluvad ka kaneel, safran, muskaat,

nelk, vürtsköömen, münt ja koriander, samuti viitavad araabia algupärale ohtrasti suhkrut,

mandleid ja muna sisaldavad maiused, mis tuuakse lauale teejoomisel. Hispaanlastele endale

jääb oma kunagisest kolooniast Mehhikost toodud tshillipiparde kasutamise tundmaõppimise

ning ülejäänud Euroopale tutvustamise au. Mehhikost pärineb ka shokolaadi kasutamine

liharoogades, mis Euroopas siiski on jäänud vaid Hispaania piiridesse.

Madridist põhja poole jäävates maakondades eelistatakse enam kartulit ja veiseliha ning

rikkaliku koostisega hautisi nagu olla podrida, cocido ja puchero. Rannikualadel on väga

armastatud kala ja mereannid, mida sagedasti serveeritakse õlis praetult; sisemaal ja mägistel

aladel pruugitakse hautistes palju kikerhernest ja talleliha. Rahvusvaheliselt on tuntud

hispaanlaste kuivatatud sealihasink jamon serrano, mis on üksnes tammetõrudega toidetavate

mustade sigade liha. Tuntud on veel tšillipipra ja küüslauguga maitsestatud chorizo. Viimane

on kuiv vürtsikas vorst, mis sisaldab sea-, veise-, hobuse-, eesli või muulaliha või neid kõiki

koos; pruugitakse paella valmistamisel ja hautistes. Eelmisega on tüübilt sarnased longanzina

ja loquenka; levinud on ka verivorstid morcilla ja boutifar, mida süüakse külmalt või lisatakse

koos chorizo’ga traditsioonilisele Madridi kikerherne-lihahautisele.

Hispaania arvukad juustud on pikantse maitsega, olles valmistatud

lambapiimast (villalón ja manchego), kitsepiimast (cabrales) ja

mõnikord harva ka lehmapiimast (roncal).

Otse tänaval saab osta friteeritud magusat suupistet churros ning

mandlitest, munavalgest ja suhkrust valmistatud,

lugematute variatsioonidega maiustust turrón.

Söögikohtades pakutakse rikkalikku valikut suupisteid

üldnimetusega tapas. See on hispaaniakeelne

üldnimetus sealsetele väikestele, sageli äärmiselt

lihtsatele, kuid alati hõrgutavatele suupistetele. Ainsusevorm sõnast

on tapa, mis Andaluusias tähistab katet või kaant. Tänapäeval on

tapad muutunud ääretult populaarseks ja nende valik on sõna

otseses mõttes lõputu. Reeglina süüakse tapasid esimest korda

keskpäeva paiku ehk enne kella kahe ajal toimuvat lõunasööki,

järgmine tapasöömise tõusulaine saabub kella 8–9 vahel, millele

järgneb kella 10 paiku õhtusöök. Linnades on saanud kombeks käia

ühest baarist teise ja maitsta erinevaid tapasid. Kuna igaüks neist

kujutab tegelikult vaid üht mehesuutäit, jõuab enne toekamat söögiaega astuda läbi päris

mitmest baarist ja igaühes neist mõnusalt baariletile toetudes põske pista üks-kaks tapat.

Tapad enamikul juhtudel kas sõrmede vahelt või tiku otsast söödavad suupisted, millest

piisab üheks või kaheks suutäieks. Mõnikord pakutakse tapadena ka grillitud või suitsutatud

krevette, friteeritud peenkala, väikesi salatiportsjoneid, täidetud oliive ja õhukesi rullikeeratud

singiviile. Kuumadest tapadest on tuntuimad lihapallid, shampinjonid, kana- ja lambaliha.

Üle kõige aga peavad hispaanlased lugu kartulimunaroast, mis kannab nime tortilja de patata.

Pan con ajo, aceite y tomato ehk küüslaugu- oliiviõli-tomatileib

8 viilu täisterasaia 4 küpset tomatit 1 küüslauguküüs hakitud sibulat külmpressitud oliiviõli

Rösti saiaviilud pruuniks, hõõru poolitatud küüslauguküünega üle. Kata hakitud tomatiga,

raputa peale sibulat ja nirista üle oliiviõliga.

Pan de ajo ehk küüslauguleib

5 küüslauguküünt paar peotäit siledaid petersellilehti külmpressitud oliiviõli

Peenesta küüslauguküüned noaga, lõika petersell peeneks. Sega

kokku ja lisa oliiviõli; lase paar päeva jahedas maitsestuda. Kata seguga poolitatud kuklid,

raputa peale raasuke soola; soovi korral kuumuta ahjus üle.

Alioli ehk küüslaugumajonees

6 suurt küüslauguküünt 2 toasooja munarebu 1,5 sl toasooja sidrunimahla 1 tl soola 1 ml Cayenne’i pipart 3 dl oliiviõli

Mikserda läbi, pressi surutud küüslauk koos munakollaste, sidrunimahla ja maitseainetega

läbi, lisa mikseri pidevalt käies peene joana õli.

Paella

Paella oli algselt kalurite õhturoog, milles kasutati ära müümata jäänud kaup ning lõunaeine

riisijäägid. Paella on hispaania köögi uhkus, mille klassikaline variant paella valenciana

sisaldab ohtrasti mereande - krevette, rannakarpe ja muud taolist. Hispaania paella peab

tingimata olema küpsetatud erilisel suurel pannil, millega roog ka lauale tuuakse.

2 sl õli 2 sibulat 3 peenikest porgandit 2 dl pikateralist riisi veidi safranit või kollast toiduvärvi

5 dl vett, puljongikuubik 2-4 küüslauguküünt soola jämedalt jahvatatud mustpipart 1 punane paprika 3 tomatit 2-3 dl külmutatud herneid sulatatuina 1 väike purk shampinjone 10-12 rohelist täidetud oliivi

Hauta peenestatud sibul õlis läbipaistvaks, lisa porgandikettad, paprikaribad, riis,

peenekshakitud küüslauk ning safran või paar tilka toiduvärvi.

Kuumuta segades 30-60 sekundit, lisa soola ja pipart. Kalla peale

kuum köögiviljaleem, lase kaane all 15 minutit tasakesi haududa.

Lisa herned, nõrutatud seened, oliivid ja

tomatisektorid, sega õrnalt läbi lase kaane all veel 5-8 minutit

haududa.

Flan

2 dl suhkrut 1 dl vett 5 dl piima 4 muna 2 tl vanillisuhkrut 2 tl kaneeli

Aja piim korraks keema ning jäta jahtuma. Valmista karamell: mõõda vesi ja suhkur väikesse

kastrulisse. Kastrulit edasi-tagasi loksutades aja vedelik keema ning lase keeda helepruuni

värvuseni. Tõsta kastrul tulelt ning kasta põhi paariks sekundiks külma vette, et

pruunistumine peatuks, seejärel tõsta anum tulisesse vette. Jaga karamell otsekohe nelja

umbes 2 dl mahutavusega kuumas vees soojendatud ahjuvormikesse või kohvitassi. Tee seda

ühe vormi kaupa ning kalluta iga vormi käes, et karamell enne tardumist jõuaks katta nii

põhja kui veidike servi. Lao vormid servaga ahjupannile. Sega suhkrud ja kaneel piimaga, lisa

lahtiklopitud munad nii, et tekiks võimalikult vähe vahtu. Jaga piimasegu karamelliga kaetud

vormidesse, kalla vormide ümber kuuma vett, mis ulatuks 2/3 vormi kõrguseni. Tõsta pann

175° ahju keskosasse ja küpseta u 45 minutit ehk kuni puding on hüübinud. Tõsta vormid

pannilt ja lase jahtuda. Eralda pudingu servad vormist pika õhukese noaga ja kummuta

magustoidutaldrikutele. Sulakaramell valgub pudingu ümber, moodustades magusa kastme.

Tortilla de patatas ehk omlett Hispaania moodi

1 sibul 1 keedetud kartul 6 muna 3 sl oliivõli Sool Must pipar 1 paprika 6 sl rõõska koort 0,5 tl karrit 100 g suitsuvorsti

Lõika lisandid tükkideks või ribadeks. Kuumuta karrit pannil õliga keskmisel kuumusel

minut-kaks, et karri maitse tuleks esile. Puista pannile sibul, kuumuta segades paar minutit,

seejärel kalla juurde ülejäänud lisandid ja kuumuta veel mõned minutid. Klopi munad kergelt

lahti, lisa vedelik ja maitseained. Kalla segu pannile ning tõsta labidaga alt üles, et hüübimine

oleks ühtlane.

Sempanadillas – väikesed teravamaitselised või magusad pirukad

Gazpacho – erinevate köögiviljadega külm supp

1 kg tomateid

2 viilu tahket saia

1punast paprikat

1 kuni 2 küünt küüslauku

1 tl suhkrut

2 kuni 3 sl punast veiniäädikat

2 kuni 3 sl külmpressitud oliiviõli

soola

purustatud musta pipart

Pane tükeldatud tomatid, puhastatud ja tükeldatud paprika, küüslauguküüned ja tükkideks

murtud saiaviilud köögikombaini. Lisa oliiviõli ja veiniäädikas, maitsesta soola ja pipraga.

Töötle ühtlaseks püreeks. Pane kaetult külmkappi jahtuma. Serveeri

jääkuubikute ja peenelt hakitud kurgi ja punase sibulaga.

Castilian soup –supp küüslaugu ja saiakuubikutega

Crema Catalana – väga maitsev magustoit, kreem karamelliga

4 dl 35% rõõska koort 1 vanillikauna 1 apelsini 1 dl piima 4 kuni 5 munakollast 50 kuni 100 g suhkrut

Kuumuta rõõsk koor, poolitatud vanillikaun, apelsinimahl ja riivitud koor keemiseni.

Sega piim, munakollased ja suhkur. Kalla peale kuum kooresegu, kastet hoolega vispeldades.

Kurna segu läbi sõela ja kalla madalatesse portsjonvormidesse.

Küpseta 90-kraadises ahjus 20-30 minutit, kuni kreem on hüübinud. Lase magustoitudel

jahtuda. Puista peale pruuni suhkrut.

Jamon Serrano – Serrano sink

Serrano singi valmistamiseks hõõrutakse sink jämeda kuiva

meresoolaga väga madalal temperatuuril väga niiskes ruumis,

vajadusel veel ka soolamisseguga ning jäetakse soolduma ja

valmima nii, et ruumi temperatuur aja kulgedes pidevalt tõuseb ja õhuniiskus langeb. Sool

kuivatab liha. Singi valmimiseks kulub 7-16 kuud. Serrano sinki iseloomustavad ainuomane

lõhn ja intensiivne (võib-olla kergelt hapukas) maitse, kuiv konsistents, purpunane värvus,

umbes 1 cm paksune pekikiht.Serveerimiseks lõigatakse Jamón serrano paberõhukesteks

viiludeks ja serveeritakse eelroa või suupistena leiva ja värskete mahlaste lisanditega (melon,

viigimarjad, avokaado).