maailma rahvaste kudumiskunst

of 13 /13

Upload: tea-kirjastus

Post on 22-Mar-2016

257 views

Category:

Documents


4 download

DESCRIPTION

Väärikad traditsioonid ja kirev tänapäev

TRANSCRIPT

Page 1: Maailma rahvaste kudumiskunst
Page 2: Maailma rahvaste kudumiskunst

Sissejuhatus 8

1. peatükk

Islami maailm 10

2. peatükk

Lääne-Euroopa 16

Hispaania ja Portugal 19

Itaalia ja Prantsusmaa 21

Saksamaa ja Austria 29

Holland 41

3. peatükk

Suurbritannia

ja Iirimaa 52

Inglismaa 54

Šotimaa 63

Iirimaa 81

Wales 85

4. peatükk

Skandinaavia ja Island 86

Taani 88

Fääri saared 91

Gröönimaa 96

Norra 97

Rootsi 109

Soome 118

Island 132

5. peatükk

Baltimaad 142

Eesti 144

Läti 151

Leedu 155

SISUKORD

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:6

Page 3: Maailma rahvaste kudumiskunst

6. peatükk

Ida-Euroopa

ja Balkani maad 158

Venemaa 160

Balkani maad 168

Türgi 170

7. peatükk

Aasia 180

Jaapan 182

Hiina 198

India 202

8. peatükk

Austraalia ja Uus-Meremaa 204

Madam Weigel 206

Australiana 209

Peggy ruudud 210

Kiwicraft 211

9. peatükk

Ameerika Ühendriigid

ja Kanada 216

Kudumine edelapiirkonna põlisameeriklaste juures 219

Kudumine Vaikse ookeani loodepiirkonna ja Alaska põlisameeriklaste juures 222

Newfoundland ja Kanada idarannik 226

Kudumine utopistide juures: šeikerid ja mormoonid 229

Rombimuster (Argyle Redux): intarsia 232

Elizabeth Zimmermanni kudumislaager 235

Doominokude 239

Barbara G. Walker ja tema kudumismustrite varasalved 240

10. peatükk

Lõuna- ja Kesk-Ameerika 242

Andide ch’ullu 244

Teised Andide kudumistraditsioonid 249

Guatemala 252

Allikad 254

Bibliograafia 255

Register 262

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World 07-AC63630(201) #175 Dtp:204 Page:7

Page 4: Maailma rahvaste kudumiskunst

Vanad postkaardid ja fotod kudujatest kogu maailmast. Kõik fotod Voyager Pressi arhiividest,

v.a keskmine: Kongressi Raamatukogu, graafika ja fotode osakond #LC-USZ62-106363;

alumine parempoolne: foto autor J. Peterson, #P03721

SISSEJUHATUS

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:8

Page 5: Maailma rahvaste kudumiskunst

f 9 f

udumine on vana  – õigemini

suhteliselt vana. Mõne käsitöö­

tehnikaga võrreldes (vaipade sõlmi­

mine) on see vanem, teistega kõrvutades

(kangakudumine) mitte nii väga. Täp­

semalt on raske öelda, kuna kudumise

tegelikku vanust ei tea keegi. Aegade

jooksul on liikunud arvukaid speku­

latsioone, aga ka pii­

savalt eksi arvamusi.

Näiteks on mitmed

vanad esialgse arva­

muse kohaselt silmus­

koes kanga tükid valmistatud

hoopis nõel tehnikas (nålbindning). Seda

iidset tekstiili kunsti vormi on vahel

nime tatud ka ühe vardaga kudumiseks

(vt lk 121).

Kindlasti ei ürita käesolev raamat anda

kõiki vastuseid. Küll aga leiab siit ülevaate

silmuskudumise ajaloost ja kohati ka

mõnedest vaidluskohtadest nende rii­

kide kudumisajaloos, kus kudu mine

on sajandite jooksul kanda kinnitanud.

Samuti järgib raamat kudumise teekonda

arvatavast sünnipaigast islami maades

edasi Hispaaniasse, Lääne­Euroopasse

ja kaugemale ning lõpuks ka üle ookeani

Ameerika rannikule.

Enamjaolt üritab

raamat siiski tutvus­

tada erinevate paikade

kudumistraditsioone

ühes kõigi nende iseärasustega. Mis

muudab Rootsi (või Eesti või Peruu) ku­

dumid just rootsilikuks (või eestilikuks

või peruupäraseks)? Siit leiad sellele

vastused – muist juba tuttavad, muist

uued, kuid loodetavasti kõik ühtmoodi

inspireerivad.

K

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:9

Page 6: Maailma rahvaste kudumiskunst

VILLAINFO

Linkolni pikavillalineMeie äärmiselt ... kuidas seda nüüd öeldagi? ... villaka koduse linkolni

lamba villa peavad käsitsi ketrajad teistega segamiseks kõige sobivamaks.

Selle lamba villak on tugev, pikakiuline, suurepärase läikega ja seda saab

väga peeneks kedrata. Clara Parkes, raamatu „The Big Book of Yarn” autor,

kirjeldab: „See võib olla pisut torkiv ja karedapoolne, aga olen näinud,

kuidas peenematele villasortidele lisatakse pisut linkolni selle vastupidavuse

ja läike tõttu; saavutatud tulemust võib isegi võrrelda nailoni ja/või

mohääriga.” Paraku aga on see oivaline tõug, suurim Inglismaal aretatuist,

Väljasuremisohus Tõugude Päästmise Ühenduse registri ohustatud tõugude

nimekirjas. Teenekas tõuaretaja Louise Fairburn, kes 2009. aastal abielludes

kandis hingematvalt ilusat linkolni villaku kahludest tehtud kleiti, selgitab

järgnevalt pisut tõu põlvnemise lugu ja selle villa eriomadusi.

„Oma suure tugevuse ja sellest tuleneva kulumiskindluse tõttu müüdi

linkolni villa harilikult vaibatööstustele. Ma ei tea ühtegi tööstuslikku

kaubamärki, mille lõng tänapäeval linkolni villa sisaldaks, kuid meil siin on

olemas meie oma puhtast linkolni villast 50-grammised masinkedratud

tokid ja väiketootjatele pakub seda teenust väike ketrusvabrik nimega

Natural Fibre Company. Käsitsi ketrajate hulgas aga on see vill väga

populaarne. Just linkolni villa pikkus on käsitsi ketramisel selle peamine

eelis. Nagu mulle on räägitud, vajab see pisut harjumist, aga kui tehnika

on kord omandatud, on ketramine lausa lust ja muidugi on kedrus kaunilt

läikiv, mis on käsitsi kedratud lõnga puhul palju paremini märgatav. Nagu

vill ja teised looduslikud kiud üldse, võtab ka linkoln väga hästi värvi külge.”

„Linkolni pikavillaline lammas on ohustatud tõug. See tuleneb mitmest

asjaolust. Esiteks on linkoln peamiselt villatõug ja kui ei ole piisavat

nõudlust villa järele, pole talunikel stiimulit neid pidada ega aretada. Teiseks,

linkolnidelt saab küll fantastilist ute- ja talleliha, kuid ometi on tõug aeglase

kasvuga ja linkolni talled ei suuda juurdekasvus võistelda oma lihatootmise

eesmärgil kasvatatavate suguvendadega, keda aretatakse nende kiire

kasvu ja madala kontide-lihamassi suhte tõttu. Uteliha (üle 18 kuu

vanuste lammaste liha) oli küll Suurbritannias millalgi enne ja pärast Teist

maailmasõda väga populaarne, läks aga vististi 1960. aastateks moest ära.”

„Iga villa tootev Briti talunik oli varem kohustatud saatma kogu

oma villasaagi riiklikku organisatsiooni British Wool Marketing Board,

mis tegeleb kogu meie maa villasaagi turustamisega üle ilma. Viimastel

aastatel on üldine villa hind kokku kuivava villatööstuse tingimustes

dramaatiliselt langenud ja kokkuostupunktist saadud tasu katab vaevalt

lambapügaja kulud. Siiski, tulenevalt mõnede meie algupäraste haruldaste

tõugude (kaasa arvatud linkoln) ohtlikust olukorrast tehti kokkuostukorda

muudatusi ning talunikel on lubatud registreeritud haruldaste tõugude

villa ise turustada. Kõik ülejäänud talunikud peavad endiselt kogu oma villa

saatma BWMB-le või taotlema luba selle põletamiseks! Kahetsusväärselt on

villast saanud lambakasvatuse kõrvalsaadus.”

„Linkolni Pikavillalise Lamba

Aretajate Liit asutati küll juba aastal 1891

ja tegutses tollal hoopis teistsugustes

tingimustes, ent on endiselt olemas.

Villaäri läks 18. sajandil oivaliselt, seda

eksporditi kogu Euroopasse kui peamist

toormaterjali rõivaste ja tekstiilide

jaoks. Linkolni lammas oli Ida-Inglismaa

regiooni silmatera, sest tootis kopsaka

villaku ja lisaks korraliku koguse

liha. Liidu asutas seltskond jõukaid

härrasmehi, kelle perede varanduse

alus oli justnimelt linkolni pikavillaline

lammas; eesmärk oli kirja panna

tõustandard ja pidada linkolnide sugupuude registrit. Ka tänapäeval on

see liidu tähtsamate sihtide hulgas, aga lisandunud on heidutav ülesanne

tõug väljasuremisest päästa. Milline vastutus! Korraldame endiselt

mõnedel põllumajandusnäitustel õpitubasid, mis hoiavad linkolnid

avalikkuse silma all, aga meil on tarvis, et lambakasvatajad jätkuvalt tõugu

aretaksid ja näitustel käiksid; seda aga on lihtsam öelda, kui teha.”

„Ühendkuningriigis on järel vähem kui viissada aretamiseks kõlbulikku

utte (kokku umbes viiskümmend karja – enamasti väikesed, ütleme

kuue utega). Teine riskifaktor peale väikese arvukuse on linkolnide

koondumine ühte piirkonda Lincolnshire’i. Kui peaks puhkema mis tahes

tõsisema lambahaiguse epideemia, võib see peamise populatsiooni täiesti

laastada. Taas tärganud huvi ajalooga materjalide vastu ei paista veel

meieni jõudnud olevat. Käsitsi ketrajad on Inglismaal samuti haruldane ja

väljasuremisohus liik.”

Louise ja Ian Fairburn vahetult pärast pulmi 2009. aasta mais Lincolnshire Woldsi maastikualal. Nad talutavad kahte pooleteiseaastast täies villaehtes utte, keda pole varem niidetud. Fairburn seletab: „Tegemist on ehtsaima linkolni villaku näitega, mille salgud võivad olla kuni nelikümmend viis sentimeetrit pikad. Pärast esimest niitmist pügatakse lambaid iga kaheteistkümne kuu tagant. Esimese pügamise villak kaalub kaksteist kuni neliteist kilo, järgmised kaheksa kuni kümme.”

Fotod: Louise Fairburn

Vasakul: linkolni utt Risby Ruby oma 2009. aastal sündinud esimese talle Risby Honeymooniga. Paremal: varem niitmata utt Risby Ariel, Kauneim Linkolni Pikavillaline 2009.

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World 07-AC63630(201) #175 Dtp:204 Page:60

Page 7: Maailma rahvaste kudumiskunst

61 SUURBRITANNIA JA IIRIMAA

kampsun on peaaegu alati ilma mustrita ja kuigi

seda kootakse ringselt, õmmeldakse varrukad

siiski külge; gansey’l (Guernsey kalamehekampsu­

nil) õmblused puuduvad ja see sarnaneb rohkem

varasemate peente siidist kudumitega, mida 17.

sajandil Itaaliast imporditi.

Briti kudumisraamatute autor Rae Compton

vaidleb neile arvamustele vastu. Oma teoses „The

Complete Book of Guernsey and Jersey Knitting”

kirjutab ta, et „Briti saartel nimetati kalamehe­

kampsunit mõnes piirkonnas guernsey, mõnel pool

gansey, ja on paiku, kus sedasorti kudumit tuntakse

tänini nimega jersey.” Nii lihtne see ongi. Siiski

lisab Compton väikse konksu: „Leidub veel vanu

kudujaid, kes mäletavad aegu, kui seda riideeset

nimetati jersey-frock ehk Jersey ürp; see aga räägib

vastu teooriatele, mis peavad kampsunite pärit­

olusaareks Guernsey saart.”

Heakene küll, jätkakem asjadega, mille kohta

on kindlamad andmed, vältides edasisi segadust­

tekitavaid keskustelusid õigekirja, etümoloogia

või päritolu kohta. „Kalamehekampsunid esin­

davad kõige levinumat traditsioonilist kudumis­

vormi Briti saartel,” sedastavad raamatu „Knitting

from the British Isles“autorid Alice Starmore ja

Anne Matheson. „Neid kooti sama hästi kui kõigis

kalapüügiga tegelevates asulates, ülevalt loodest

Hebriididelt alates lõunasse Kanalisaarte saares­

tikku Guernsey ja Jersey saarele välja, vahele veel

Šoti ja Inglismaa idaranniku sadamalinnad ning

Cornwall.” Ajaloo poolest on need kampsunid

palju eakamad kui menu poolest. Millal nad täp­

selt alguse said, on endiselt saladus, ent Kuninglik

Merevägi võttis nad vormi osana kasutusele

Napoleoni sõdade ajal; 1805. aastal Trafalgari la­

hingus kanti meremehekampsuneid, mis toetab

teooriat, et Inglise rannikuvetes seilavad mereme­

hed olid neid kandnud juba aastakümneid varem.

Kampsunite menu jõudis sama kaugele kui mere­

karud isegi, nende kodulinnadest lausa Norra ja

Madalmaade sadamatesse.

Traditsiooniliselt kooti kalamehekampsu­

neid tihedas koes, ringselt, viiel peenel vardal,

kasutades vastupidavat kolme­, nelja­, viie­ või

kuuekordset lõnga, mida nimetati „meremehe­

traadiks“. (Hiljem oli saada ainult viiekordset

lõnga.) Kampsun oli mõlemalt poolt täpselt ühe­

sugune – seda võis isegi mõlemat pidi kanda – ja

sinist värvi, ehkki nagu Sabine Dominick oma raa­

matus „Cables, Diamonds, Herringbone” kirjutab,

muutus 1900. aasta paiku Inglismaal levinuks

ka hall värv. Varrukad kooti pragmaatilistel põh­

justel veidi napid, nimelt aitas see neid kuivana

hoida. Kaenlaalustesse tehti kiilud, mis tegid lii­

kumise mugavamaks ja pikendasid ka kampsuni

Cellardyke’i kalurid

oma kampsunitega

kohaliku fotograafi juures.

Kuigi Anstruther oli

tähtis kalasadam, elasid

kalamehed kõrvalasuvas

Cellardyke’i külas.

Foto: J. Smith / D. McArthur

Šoti Kalandusmuuseumi

kaudu

See foto on tehtud

Campbeltownis ja kannab

aastaarvu 1908, kui

nooremate kalameeste

hulgas läksid moodi sonid.

Originaalfoto kuulus

Campbeltownist pärinevale

D. McArthurile.

Foto: J. Smith / D. McArthur

Šoti Kalandusmuuseumi

kaudu

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:61

Page 8: Maailma rahvaste kudumiskunst

144 BALTIMAAD

Eesti (Eriline tänu Nancy Bushile)

See Venemaa, Läti ja Läänemerega külgnev põhja­

maine riik saavutas iseseisvuse alles hiljaaegu ja

on aastasadade jooksul pidanud üle elama ränki

ja raskeid aegu. Ometi annab sealne kudumise

ajalugu küllalt põhjust rõõmustamiseks. Selgete,

värvikirevate ja sagedasti korduvate mustrite va­

rasalv annab tunnistust tihedatest sidemetest

looduse, pere ja kodumaaga (hoolimata sellest,

et maa on olnud rohkem kui kaheksasada aastat

võõra võimu all).

Eesti kudumise lugu on iidne ja auväärne.

Kust see täpselt alguse sai, võib ainult arvata,

aga vanim Eestist leitud kootud ese pärineb

arvatavasti 13. sajandi lõpust või 14. algusest;

hilisem, 17. sajandist pärit leid on juba kahe­

värvilise kirjaga, mis kudumisraamatute autori

Nancy Bushi sõnul näitab, et eesti käsitöö­

lised olid juba ammusel ajal osavad kudujad.

Ta arvab, et kudumine rändas siia koos risti­

sõdijatega, kes pärast Palestiinast naasmist

Baltimaadesse jäid. Kõik leitud esemed on

kindakatked ja õigupoolest on kindakudumine

Eesti kudumise ajaloos nii domineeriv näh­

tus, et seda pole mõtet üldisest kudumisloost

eraldi vaadelda.

Labakinnaste populaarsust on lihtne sele­

tada  – jäised temperatuurid nõuavad kõikide

sõrmede kooshoidmist, mõnikord lausa to­

peltkinnastes. Samal põhjusel on Eestis ka

pikk sõrmkinnaste, mütside, rättide­sallide,

sokkide ja sukkade kudumise traditsioon.

Muster, kui seda oli, tehti kõigile esemetele sar­

nane (Bushi sõnul kasutati nii lihtsaid kui ka kee­

rukaid motiive, mida harilikult korrati üle kogu

kudumi). „Gruppidesse kogutuna või laiali puis­

tatuna võivad need olla väga dekoratiivsed,” kir­

jutab ta oma raamatus „Folk Knitting in Estonia”.

Mustrid on enamasti geomeetrilised ja kannavad

nimesid nagu sõelakiri, rattakiri, haraline kiri,

liblikakiri, õiekiri ja põrsakiri. Riigi kesk­ ja lõu­

naosas kasutatakse mõnikord roosimistehnikat.

Eesti Rahva Muuseum on kokku kogunud sadu

mustreid.

Aga nüüd labakute juurde tagasi. Neil on

pulmades ja muudes rituaalides väga oluline

roll, samuti ümbritseb neid hulgaliselt pärimusi

ja ebausku. Nagu teisteski riikides (sealhulgas

Norras, Soomes ja Lätis), hakkas tulevane pruut

veimevaka täitmiseks kuduma juba lapseeas;

vaja oli valmis saada keskeltläbi viiskümmend

paari labakindaid (muude esemete hulgas), mis

kõik jagati peigmehe perele ja teistele tähtsatele

külalistele ning abilistele laiali. Vastsündinute

risti vanematele kingiti labakuid, ka sokke; Bush

märgib, et mõnes Eesti piirkonnas maeti surnuid

nende endi kootud kinnastes ja mõnikord ka sok­

kides. Lisaks omistati kinnastele kaitsevõimet

ja need pandi kätte, kui seisti kohtu ees, külvati

vilja, lõigati juukseid või raviti haigeid loomi või

inimesi. Kindad võeti appi ka kodule uut kohta ot­

sides: „Kolmest kaasavõetud labakust ühte pandi

viljateri, teise mulda ja kolmandasse tuhka. Siis

lasti lapsel üks kinnas välja valida. Kui selles oli

tuhk, pidi otsima uue koha; kui valitud kohale

siiski ehitada, ähvardavat maja mahapõlemine.“

Varasemad sõrm­ ja labakindad olid enamasti

ilma randmeosata, hiljem aga hakkasid „varred”

muudkui kasvama, ulatudes 19. sajandi lõpu

poole juba küünarnuki lähedale. Mõnikord olid

randmeosas narmad või olid silmused kahevärvi­

liselt üles loodud, mis nägi välja nagu vits; vitsaks

nimetati ka võru puust õllekapa ümber. Labakute

ja sõrmikute pöidla tegemiseks kasutati lihtsat

Roositud naiste sokid. Lõuna-Eesti,

Viljandimaa. 19. sajandi keskpaik. Eesti

Rahva Muuseum

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:144

Page 9: Maailma rahvaste kudumiskunst

145 BALTIMAAD

Nõeltehnikas labakindad.

Saaremaa, Sõrve kihelkond. 18. sajandi

lõpp. Eesti Rahva Muuseum

Marie Rebase kootud labakindad. Suure-Jaani kihelkond.

1860. aastad. Eesti Rahva Muuseum

Riet Kösteri kootud labakindad.

Kihnu saar. 1910. aastad. Eesti Rahva

Muuseum

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World 07-AC63630(201) #175 Dtp:204 Page:145

Page 10: Maailma rahvaste kudumiskunst

RavelryRavelry on kudumise veebikogukond, millel on ka foorum, kust võib leida teavet

kõikvõimalike kudumisteemade kohta. Ravelry sai teoks, kui kauaaegne kuduja

ja blogija Jess oli masenduses, sest nii keeruline oli juurde pääseda veebis olevale

rikkalikule kudumisteabele. Tema abikaasa Casey arvas, et suudab luua veebisaidi,

mis toimiks kudujate ideepangana, kuhu koguda kokku kõik võrgus olev suurepärane

lõnga- ja mustriteave. Nad hakkasidki üheskoos saiti tegema, tutvustades seda tollal

ka mõnele sõbrale.

„Ravelry eesmärk oli luua veebis tegutsev kudumis- ja heegeldamis-

kogukond – isiklik planeerija (projektidele, lõngavarudele, raamatutele

ja mustritele jne) koos rikkaliku mustrite ja lõngade andmebaasi ning

aktiivse foorumiga, kus kohtuda ja suhelda teiste kasutajatega üle kogu

maailma. Tunneme, et oleme sellega hakkama saanud  – nii, kuidas

seda kavandasime, ja ka sellisel moel, mida poleks eales osanud ette

kujutada.”

„Meil on vähe töötajaid: kaasasutajad Casey ja Jess (Casey on

koodikirjutaja CodeMonkey ja Jessica Mama Rav – Ravelry Ema), Mary-

Heather on juhataja asetäitja (Do-Gooder  – filantroop) ja kogukonna

toespetsialist on Sarah (Hostess with the Mostest ehk parim perenaine).”

„Jess ja Casey töötasid ise Ravelry heaks vahet pidamata ligi aasta.

Nii Sarah kui ka Mary-Heather olid päris varased ja aktiivsed Ravelry

kasutajad (Sarah oli tegelikult ajveebi kaudu Jessi sõber ja just see, kes

tuli Ravelry nime ideele).”

„Praegu on kohalikes poodides ja veebis saadaval niivõrd imepäraseid

lõngu, niivõrd andekaid disainereid ja niivõrd suurepärane lõngakogukond,

et väga lihtne on muuta see hobi kinnisideeks või isegi elustiiliks. Kuna

Ravelry on kasvanud (ja üha kasvanud) ja sellega on liitunud aina

erinevamat rahvast, oleme märganud, et on tohutu hulk igasugu oskuste

ja huvidega inimesi, kes armastavad kududa ja heegeldada. Kuna Internet

pole kudumise ja heegeldamise füüsilist toimingut mõjutanud, on see

lausa oivaline allikas – siin on nii palju infot ja nii palju sarnaste huvidega

inimesi, kellega suhelda –, mis muudab meie lõngaarmastajate maailma

justkui veidi väiksemaks. Arvuteid ja lõnga ei saaks nagu omavahel segada,

ent ometi käivad nad kenasti käsikäes.”

„Ideedest meil puudust pole. Ja kui me ise pole suutnud midagi välja

mõelda, on seda teinud meie kasutajad – see ongi Ravelry iva. Ravelry

kasutajad annavad oma panuse mustrite, lõngainfo ja fotode näol ning

hoiavad foorumites meie vapustavat kogukonda elus. Meie kasutajad

on tõeliselt haritud ja oskajad, nad võivad olla kartmatud kudujad ja

heegeldajad, kes teavad, et neil on olemas suurepärane infoallikas,

kust abi otsida. Ilma pühendunud kasutajateta, kelle üle oleme ääretult

õnnelikud, poleks saiti olemas.”

Ravelry meeskond, vasakult: Sarah Bible, Mary-Heather Cogar, Jessica Marshall Forbes ja Casey Forbes, 2009. Foto: Ravelry

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:238

Page 11: Maailma rahvaste kudumiskunst

239 AMEERIKA ÜHENDRIIGID JA KANADA

DoominokudeTänapäeval teab enamik kaasaegseid käsitöölisi

doominotehnikat (ehk lapikudumist) kui taan-

lanna Vivian Høxbro valdkonda (vt lk 92). Ta ei

pretendeeri tehnika leiutamise aule siiski mingil

moel. Tõepoolest, selle algupära ulatub vähemalt

põlvkonna või paari tagusesse aega.

1988. aastal avaldas sakslane Horst Schulz

raamatu „Patchwork Knitting”. See on mees, kel-

lele Høxbro avaldab tänu selle uskumatult vahva

meetodi tutvustamise eest, kus kootud geomeet-

riliste kujundite omavahel ühendamiseks korja-

takse silmused üles eelnevalt kootud kujunditelt.

Kiidulaul Schulzile ja tema leidlikele mustritele,

mis kujundatakse külgnevatest ringidest ja siksak-

kidest ning mis sageli tekitavad pead segiajavaid

optilisi efekte, pole aja jooksul sugugi vähenenud.

Näiteks Ravelry rühm nimega Horst Schulz Fans

tegutseb selleks, et kudujaid tema voogava, ela-

vate värvidega lapiteki „An Africa Adventure” loo-

misel aidata ja julgustada.

Ent kes on selle meetodi tõeline looja?

Ametlikult on see ameeriklanna Virginia Woods

Bellamy. Ametlikult seetõttu, et tema patentis

1948. aastal USA Patendiametis tehnika, mille ni-

metas numbrikudumiseks (Number Knitting). Sellel

on (õigemini oli – patent aegus 1965. aastal) USA

patent nr 2 435 068 ja Google’i otsing annab tule-

museks innuka kuduja ja autoriõiguste advokaadi

(võrgus tuntud kui Girl from Auntie) põneva saidi.

Ilmselt sai Bellamy patendi meetodi sellele ver-

sioonile, milles kasutati ainult ripskudet (kuigi

paljud kudujad kasutavad huvitavama efekti saa-

miseks praegu ka teisi koekirju). Ta koostas oma

meetodist väga põhjaliku selgituse ja määratles

selle jaoks sobivana kuus moodulit: ruut, parem-

pidi kaldu kolmnurk, rööpkülik, ristkülik, diago-

naalselt poolitatud ruut ja kahekordne rööpkülik.

Patent sisaldab joonist numbrite ja neile vastavate

tähtedega koos väikese tabeliga, millises järjekor-

ras tuleks ruudud kududa.

Ja reeglid on nii palju! Mõned on üsna sel-

ged, näiteks „Ärge katkestage lõnga enne kui vaja”

ja „Tõstke iga rea esimene silmus üle ja kuduge

viimane silmus pahempidi”. Aga siis on seal ka

lause: „Iga uue elemendi silmuste arv peab võr-

duma joonise jaoks kasutatava ruudulise paberi

väikseima ruudu põhiruudu kordsega ja silmuseid

on alati sama palju kui ripsiridu kõrguses”. Pole

siis ime, et nüüd kasutatakse doominokoe (või la-

pikoe) õpetamiseks Schulzi ja Høxbro võrdlemisi

inimlikke juhiseid, mida on täiustanud ka isiklikult

õpetamise võimalused. Kuduja ei tunne ära seda,

mida ta ei mõista.

Virginia

Bellamy joonistus

numbrikudumisest, lisatud

tema patendinõudele 1945.

aastal. Tehke järele, kui

julgete! USA Patendiamet

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World 07-AC63630 #175 Dtp:204 Page:239

Page 12: Maailma rahvaste kudumiskunst

248 LÕUNA- JA KESK-AMEERIKA

ning peen kude. LeCount Samaké sõnul soovitab

ta tekstiilirännakule tulnud inimestel võtta Peruu

mägismaa kudujate jaoks alati kaasa oma kudu-

misprojekt, kuna külanaistele meeldib näha, mille

kallal keegi töötab ja milliseid huvitavaid lõngu

kasutab. Ameerika kuduja Melissa Drane sai kõ-

vasti naerda, kui näitas uhkusega peenest ja kallist

kollakasrohelisest mohäärlõngast kootud pits-

salli. Külaelanikud, kes koovad 1,5 mm varrastel

ja koetihedusega 56 silma detsimeetril, olid tum-

maks löödud ja küsisid, kas ta koob kalavõrku.

Üks teine kord oli LeCountiga kaasas Nancy

Thomase nimeline reisija, kes saatis ühes külas

ringi käima pooleldi valmis soki, mida kudus

peenest villasest mitmevärvilisest lõngast.

Külanaistele pakkus see vägagi huvi ja Nancy

kaotas grupis ringi liikuva soki silmist. Umbes

kümne minuti pärast tuli joostes teismeline tü-

tarlaps, lehvitades käes sokki, mille ta oli kiiresti

lõpetanud ühes perfektsete varbakahandustega!

LeCount Samaké avastas, et Andide kudujad on

„kohandanud intarsiameetodi oma ringsele kudu-

mislaadile, et tuua oma kudumitesse palju enam

värve. Kui intarsiat kasutatakse ringsel kudumisel,

jäävad lõngad tavaliselt motiivi teise serva, kust

neid järgmisel real kätte ei saa.” Andide kudujad

liiguvad ühesuunaliselt ümber ch’ullu geniaalsel

moel. Nad ühendavad lõnga ühel meetodil kahest

ning pööravad siis ümber, jätkates kudumist taga-

sisuunas (kirjeldatud allpool). Värvid on järgmise

värvimotiivi jaoks õiges kohas.

Töölõnga sidumiseks tuleb see liitekohas enne

tagasipööramist viimase värviga ühendada või

kasutada tavapärasemat „nöörühendust”, mis on

Cuzcos mitmel pool levinud. Nöörühenduse puhul

jätab kuduja alumisel äärel ehk silmusteloomise

real alles pika lõngajupi või kaks. Rida-realt veab

ta seda ülespoole kaasa, mässib töölõnga selle

ümber, keerab tööd ja jätkab vastupidises suunas.

Mujal võib kohata teistsuguseidki tehnikaid.

Vahel ei pelga kudujad vedada värvilisi intarsia-

mustri lõngu töö pahupoolel lihtsalt vasakult

paremale, et need asuksid järgmisel ringil õiges

kohas. Sel moel jäävad tagaküljele lõngajooksud.

Sellist moodust nimetab LeCount Samaké „sik-

sakiliseks intarsiaks”. Mitmel pool keerutavad

kudujad, sõltumata ringsel kudumisel kasutata-

vast lõngade sidumise viisist, iga silmuse töölõn-

gad kokku, nimetades seda „sisse põimimiseks”,

kuigi sel pole tegeliku põimimistehnikaga midagi

ühist.

Boliivias kombineerivad kudujad sageli teh-

nikaid, luues keerukaid värvilisi motiive ja kan-

des värve ringselt kaasas neid iga silmuse juures

keerutades või põimides. Sellisel spiraalsel või

ringsel meetodil kootud müts jääb küllaltki paks

ja jäik ning seisab uljalt püsti, avaldades tüdru-

kutele muljet. Pahem pool näeb tihtipeale välja

sama korralik kui parem.

Cynthia LeCount Samaké

ristitütar Anita Coyla kannab

tüüpilist volangäärisega

väikese tüdruku mütsi ühel

Urose saartest.

Foto: Cynthia LeCount

Samaké – Behind the

Scenes Adventures:

www.btsadventures.com

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:248

Page 13: Maailma rahvaste kudumiskunst

249 LÕUNA- JA KESK-AMEERIKA

Teised Andide kudumistraditsioonidLisaks kootud ch’ullu’dele kuuluvad tüüpiliste

piirkondlike kudumite hulka ka münditaskud

(monedero), sokid (media), tseremooniamaskid

ja pidulikud säärised, millest osa on kudunud

mehed, osa naised. Kootud varrukad (maquito) on

ilmselt Hispaania mõjutus, nagu väidavad Nilda

Callañaupa ja Ann Pollard Rowe uurimuses, mis

käsitleb Chinchero meeste kootud mütse: „Kootud

varrukad on järgmine tõendus selle tehnika

Hispaania päritolu kohta. Eraldiseisvate varru-

kate kasutamine on üle võetud Hispaania rõivas-

telt. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses olid

naiste kleitidel eemaldatavad varrukad ja mõned

neist olid kootud. Eemaldatavad mitmevärviliste

mustritega kootud varrukad säilisid naiste riietuse

osana Obrigos Leónis [Põhja-Portugal] kuni 20.

sajandi alguseni.” Huvitav, et selle kombe võtsid

üle just Andide mehed.

Chinchero piirkonna maquito’d kooti tavapä-

raselt musta, valge ja punasekirju mustriga ja

õlgadelt mahalibisemise vältimiseks kinnitati

paelaga. Teistes Peruu piirkondades, näiteks

Huancavelicas, kannavad mehed külmakaitseks

jakkide peal võrratuid mitmevärvilisi varrukaid.

LeCount Samaké arutleb selle üle, kust on pärit

Boliivia ja Peruu populaarsed monedero’d – kõige

hämmastavamates vormides loomakujulised mün-

ditaskud. Kas figuurikujuliste kottide kudumise

tõid Andidesse Hispaania daamid või vastupidi?

Ta jõuab järeldusele, et figuurikujuliste kottide

kudumine alguse Andides, enne hispaanlaste saa-

bumist Peruu rannikut asustanud rahvaste juures

tillukeste keerukate kolmedimensiooniliste nõel-

tehnikas figuuride edasiarendusena.

Kuigi tänapäeval valivad paljud Andide kudu-

jad kudumistöödeks just akrüüllõnga, domineeri-

sid kord kohalike kaamellaste (laamade, alpakade

ja vikunjade) villast ja hispaanlaste toodud lam-

maste villast saadud lõngad. Loomulikult kuulu-

sid traditsioonilise lõngatootmise juurde kunagi

ka ketramine ja värvimine. Siin-seal rajatud ku-

dumiskooperatiivid on traditsioonilised tekstiilid

edukalt ellu äratanud, tootes tänuväärse turismi-

tööstuse tarbeks nii kaasaegseid kui ka traditsioo-

nilisi versioone tüüpilistest rõivaesemetest.

Noor kuduja Reuben.

Foto: Cynthia LeCount

Samaké – Behind the

Scenes Adventures: www.

btsadventures.com

(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:249